nothing to live or die for

...ja tõtt öelda on mul kopp NII ees.
No nii kõrini.
Ma lihtsalt ei jõua enam tõmmelda. Aastaid ja aastaid, kui kõik mu pingutused on asjatud. Nad ei vii kusagile, ma ei arene kusagile ja üleüldse midagi ei muutu paremaks. See ei ole tunne, vaid fakt. Kui ma kõigile neile aastatele tagasi vaatan, siis on ju see selge.

Ja mul on lihtsalt kõrini, et selle valguses mõni nagu üldse ei hinda seda, mis tal on. Ei hooli, ei hooli, ei hooli...Alati on ju parem seal, kus me ei ole. Ja kõik, mis on teistel, on ka alati parem.

Kui ma sellele paaril viimasel päeval mõelnud olen, siis see on lihtsalt närvi ajanud. Kurat küll...Ma olen siin kõikvõimalikud võimalused läbi kaalunud, millest siiani ükski pole läbi läinud..ja need, kellel on kõik see olemas, millest mina siin aastaid unistan ja puudust tunnen pidevalt...krt, nad ei oska seda üldse hinnata. Nad ei kasuta seda ära, ei väärtusta seda. Alati on teised ägedamad, ja kõik nende asjad on ägedamad, aga ei...mitte kunagi pole ägedad, huvitavad ega inspireerivad need asjad, mis on otse nina ees ja ootavad.

Vot see ongi nii ärritav ja masendav.

Unista edasi, et kunagi leiad sellise võimaluse.
Leian ma jee...

Kunagi mul polnud piisavalt julgust, aga nüüd pole ka julgusest kasu. Ilmselt mul pole lihtsalt õnne. Ei teki mingeid soodsaid kokkusattumusi või juhuseid. Ainult üks veerev ebaõnnelaviin.

Sellistel ebaõnnes püherdamiste hetkedel tekibki mul lõpuks lihtsalt täielik ükskõiksus. Vahet pole, mida ma teen, mida ma ei tee, miski ei loe, millestki kasu pole. Kõik lihtsalt läheb konkreetselt perse.

Koit Toome Mälestused


Öelge, mida tahate, ma olen nõme jah, aga mulle on see lugu alati meeldinud.
Tore halalugu.

tühjad väljad

Krt, kuidas saab nii väsinud olla. Juba õhtul vara.
I'm tired ALL the time.

Nii väsinud, et ma ei viitsi isegi kirja panna mõningaid olulisi asju.
Tahan ainult magama minna. Kohe praegu.

Oeh...

Tegelikult ma tahaks juba homme minna ühte kohta, kus käisin viimati vist 10 aastat tagasi. Ja ma olengi käinud sealkandis vaid korra, need paar päeva, mis seal viibisime.
Ei teagi, miks see tung nüüd peale tuli viimase nädala jooksul, et pean kohe tingimata sinna minema. Aga oleks väga huvitav. See on justkui killuke kunagisest kaotatud ajast. Järjekordne killuke.

Ja oh seda huumorit, nüüd kaarti vaadates selgus, et mul jäi vaid 2,5 km puudust ühest kohast, mida ma eeldasin, et peab ju kuskil seal asuma, kuid kuna ükski viit ei näidanud, arvasin ma, et ei hakka asjatult edasi rassima. Tore huumor tõesti. Samas põhjus uuesti minna.

Aga-aga, midagi kirjutan siiski, ehkki ma ei pidanud tegema seda siia.

Ühesõnaga, need väljad...
Ma mäletan veel siiani seda päeva umbes 10 või rohkemgi aastat tagasi, kui sealt tagasi väntasime. Need on tõesti ilmselt ühed Eesti tühjemad ja kõledamad väljad. Mäletan siiani seda "kõrbe" tunnet. Ei mingit inimasustust, täiesti lagedad ja tasased väljad ja see päev oli nii palav, et ilmselgelt tekkis kõrbe tunne seal kahekesi pärapõrgus koju rassides.

Aga see on seal.

Ka T.Õ kirjutas neist väljadest, kus käisin täna. Aga ma ütleksin, et see on siiski hulga leebem versioon, sest seal siiski elatakse. Maju ju oli igal pool, korralike ja ilusaid, tihedalt. Samas ka fenomenaalselt palju igasugu lagunevaid maju. Ei, mitte selliseid tavalisi metsaääre või külamaju, vaid korterelamud, tühjad, lammutamise-eelsed. Ja sealkandis on neid veelgi rohkem, täna ei näinud. Tühjad endised kauplused ja muud hooned. Otse tee kõrval.

Ja ma seisatasin korraks seal tühja endise kauplusehoone kõrval. Ja...täielik vaikus! Ainus asi, mida ma kuulsin oli mu ümber tiirlevate kärbeste sumin. Autoga sa võid sõita, aga sa näed vaid tühjust, sa ei kuule seda vaikust.
Terve tee sinnakanti sõitis must mööda vist 2 autot ja nägin üht inimest ning üht koera (kes mu poole sõna otseses mõttes tormas, aga pärast kui uuesti mööda läksin, ta ei liigutanud ka ennast koha pealt). Mõtlesin juba, et mida kuradit. Aga siis lõpuks nägin üht vanameest ühe sealse kortermaja (mis veel polnud tühi) ees ja karjad väikseid koeri (kes, imede ime! minust üldse välja ei teinud) ja pärast veel mõnd inimest ning mul tuli tee peal vastu isegi kaks tädi rattaga ja 2 noort naist lapsekärudega. Kõik vaatasid sellise pilguga, et kes see nüüd oli (eriti üks tee ääres kartulit võttev naine). Ju sealt siis võõraid jala või rattaga eriti ei liigu.

See kõik peaks olema rusuv ja eks ongi teatud määral, aga samas..selles on midagi...

Neid täiesti tasaseid välju vaadates tekkis ainus mõte: igav. Ei teki seda minu tüüpilist tahtmist minna vaatama, et kuhu need väljad lähevad ja mis on järgmise käänaku või künka taga. Ei midagi! Ühe välja taga on teine täpselt samasugune tasane ja tühi väli, kus pole mitte midagi, mitte kedagi ega isegi mitte ühtki heli.

Täielik vastand minu pühapäevasele ja eilsele vaimustusele, kui avastasin oma siinkandi lemmikpiirkonna, sest seal lihtsalt on parim maastik. Neid minivoorelaadseid pinnavorme...Samuti tühjus, aga väga tore tühjus - privaatsus, rahu ja eraldatus. Künkad ja voorekesed. Isegi siin üliigava maastikuga piirkonnas võib leiduda pärle.

Lisa Gerrard Hyperborea DEVOTION


Denez Prigent and Lisa Gerrard - An Hini A Garan


Denez Prigent & Lisa Gerrard - Gortoz A Ran - The New World

Hallitavrohelise ühika sügis-talv

Ehk veidi "nostalgiat" minu moodi.
Ausalt öeldes ajab see mind lihtsalt naermaXD Vaatamata sellele, või just tänu sellele, et praegu on asjad kordades hullemad. Kõik see tundub köki-möki.



Nostalgia ja mälestuste/mäletamise hulluna ma otse loomulikult lisaks pildistamisele ka kirjutan. Viimased 2 kuud pole küll midagi muljetanud, talletanud eriti...Ilmselgelt..

Mõningaid noppeid:

26.11.2010

Ja ma naeran nagu mingi neetud hüään viimasel ajal./---/ Ainult seekord (eile) oli asi nii, et ma olin lihtsalt voodis paksude tekkide all nagu üks eriti masendunud tõuk oma kookonis. Ja ei saanud sealt kohe kuidagi välja, mistõttu jäi (järjekordselt) loengusse minemata. Raisk, ma vihkan oma nõrkust! Samal ajal lasi inimene mulle loendamatu hulga lugusid, alustades mitme-mitme Helgi Salloga ning lõpetades Enya ülirahustavate jõululauludega.

Ilgelt sitt hommik-lõuna olid noh. /---/

Kuid siis õnnestus tal mind sealt voodist lõpuks välja meelitada lihtsalt sellega, et lähme poodi rummijäätist ostma. Hahaa.
Ja siis ta ütles, et "Sa näed välja täpselt nagu mingi hull. Nagu sa oleksid otse hobuse alt tulnud" Nii ma siis loivasingi seal poes ringi oma unise näo ja otse-voodist-"soenguga". Tee peal enda õigustuseks ütlesin: "No aga ma olen ju boheemlane - kaltsakas ja uimane." Ja see ongi uus boheemluse definitsioon.

Kõik on selle stressi ja jumal teab mille süü. Sest ega muidu ei seisaks kahekesi mingi rasvakriidi-riiuli ees ega naeraks lihtsalt niisama nagu maniakk."

17.11.2010

"I hate this fucking university! Õääfdsäfesä!!!!

Bloody hell, ma ütlen.
Kätte on jõudnud see masenduse punkt, kus masendus on nii suur, et tekitab täielikku apaatiat. See omakorda tekitab tõelist väsimust, nii et tahaks näoli lauale kukkuda ja magama jääda. Must drink coffee! Aga mida pole, seda pole.

/---/
Perseraisk, kuidas ma ikka vihkan esseede kirjutamist. See on lihtsalt kirjeldamatu vastumeelsus /---/

Eile me kriiskasime öösel heleda häälega. Ja sodisime seinu. Täna inimene tallas veel lõuna ajal ööriideis ringi ning mina "mediteerisin" sel ajal selili voodis, jalad rätsepaasendis seinale toetatud. Krt, see on ikka tase ja mul on arengupeetus

5.12.2010

"Mis on ja mis ei ole. Seda on raske öelda, sest nii tuim pole ma juba ammu olnud./---/

Mul on viimasel ajal vist mingi väga tugev muusikavaegus, sest absoluutselt iga päev mul kummitab mingi lugu (tavaliselt veel mitu). Kõige hullem on see Helgi Sallo...Konkreetselt Tartus olles juba teist nädalat iga päev (!) ketrab mu peas "Aina kordan, aina kordan sinu nime, aina kordan..." See on isegi hullem kui budistlikud mantrad! Teed midagi ja siis märkad korraga, et ümised jälllle seda lugu."

3.12.2010

"Vaesed külmetavad ja näljased tudengid ning isegi Jumalakoja uks jääb neile suletuks. Sellist nalja ma tegin eile, kuid kõik see oli vägagi tõsi. Mina, kes ma ei külmetanud, surusin siis mõlema suletud ukse vastu oma kõrva ning kuulsin teisel pool ust imelisi helisid. Ma ei tea, mis proov seal toimus. Akendest paistis valgus.

O come, o come emmanuel,
To free your captive Israel.
That mourns in lonely exile here,
Until the Son of God appear."

25.01.2011

"Deep black hole.

"In the march of mankind, I’m gum on the pavement".

Vaadates oma eelmist postitust, on selge, et ma olen bipolaarne.

Vaadates oma nädalatagust postitust, kus ma räägin, et pean oma asjad ära tegema ja siis võin nädala pärast logeleda ning arvestades seda, et seis on peaaegu täpselt sama, siis on selge, et

ma olen kogu maailma jõledaim saast
ja üleüldse kõike sedahttp://www.youtube.com/watch?v=JFY4amEjDBw "

Familypack kummikomme...maivõi...irrv.

ja ei saa jätta...

...avaldamast õnnitlusi ühele mu suurele lemmikule tänasel päeval.

Helgi Salllooo!!!:)

Ja ei ütlekski midagi muud nende videote ja muusika kohta, kui seda sama, mis 27ndal mail.
Ajastu hõng.

Ma ei saa midagi parata, et kuulates vanavanemate (ja vanemate) nostalgilisi mälestusjutte nõukaaegadest ja ka muudest aegadest, tekib tunne, et oleks tahtnud ise ka sel ajal elada hoopiski...Ja päriselt, neid jutte kuulates tundubki, et siis oli kõik parem ja toredam. Hoolimata kõigest.
Mulle meeldib nostalgia. Väga palju. Liigagi palju?

Kõige rohkem mulle meeldivad 60ndad, 70ndad, 50ndad...
Ja ma tunnen üha suuremat sümpaatiat kõige selle vastu. Selline tunne tekib kohati, et ma oleks nagu ise sel ajal elanud. Võimalik, et ma oleks nendesse aegadesse palju paremini sobinud.

Laul, mida ma olen ikka ülivaimustunult kuulanud.

Helgi Sallo - Olematu laul


Seda konkreetset lugu kuulasin ja nautisin ma juba palju aastaid tagasi, siis kui ma olin 13-15.
Ilmselgelt olen ma noor pensionär, vähemalt nii ma olen alates 13ndast eluaastast tundnud.

Helgi Sallo & Kalju Terasmaa - Sulle kõik nüüd ütlen


Appiii! Tartus millalgi sügisel oli aeg, mil mul päevade viisi see lugu peas mängis vahetpidamata. Laula hommikul, laula lõunal, laula õhtul. See hakkas juba hulluks ajama.
Aina kordan, aina kordan, aina kordan sinu nime...

Helgi Sallo - Kordan Sinu nime


Ja Helgi Sallo oli imeilus.
Kadestusväärne.

Blues rock

Vahel võib Raadio 2-st väga muhedaid asju kuulda.
Näiteks see lugu, millest mul õnnestus kuulda vaid mõned lõpusekundid, kuid suur smile juba kerkis näkku.

Rival Sons - Only One

Edith Piaf

Edith Piaf - Non, Je ne regrette rien


Edit:

Issand, kuidas ma mõtlesin ja mõtlesin praegu.
See viis oli niivõrd tuttav, et ma olin 100% kindel, et ma tean seda viisi kuskilt nii ülihästi, olen seda miljon korda kuulnud...ja juurdlesin, mis ma juurdlesin, jõudsin järeldusele, et tean seda mingist koolisõiduvideost.

Ja üles ma ta leidsingi:

ANKY VAN GRUNSVEN - WEG2006 Freestyle Final


Vahel võib see ikka nii häiriv ja näriv olla, kuidas ma kuulen mingeid meloodiaid ja see hakkab NII vaevama, et mis pagana lugu see nüüd oli ja kus see oli.

Isegi ülituntud lugudele on raske nö nime anda vahel, kui need on puhtalt instrumentaalselt mängitud.

Klapp

Kõikse mõnusam juulipäev 2010.

Klapp - Karmoškale

Kohaanuška


Aleksandra valss (Klapp)


Karoobuška (Klapp)