no way out

Nagu näha siis viimasel ajal taasavastan neid suurepäraseid soundtracke. Iseloomustavad nii sobivalt igat päeva järelikult...

Ilmselt jääb see viimaseks postituseks siin blogis (and then I'll shut it down).

House of Flying Daggers - No Way Out

Bushidō

The Last Samurai - Red Warrior


  The Last Samurai - Ujio Beheading deleted scene

time will fly

Lovers - Mei and Jin (House of Flying Daggers)


  Lykke Li - Time flies


I get weak 
I get weary 
I miss sleep 
I get moody 
I'm in thoughts 
I write songs 
I'm in love 
I walk on 


 Fingers crossed, my time is coming now 
Don't you go, my baby begs me so 
Time will fly, upon my baby's back 
Time will fly, upon my baby's back

closure

Closing it down (the blog). Again
Moving elsewhere.

  Tan Dun - For The World

Sadness is a blessing

Huvitavast statistikast nii palju, et viimastel kuudel lisandub üha huvitavamaid riike, kust seda blogi vaadatakse. Tulenevalt teatud tähtpäevast on praegune nimestik eriti huvitav. Esirinnas on Serbia. Lisaks Araabia Ühendemiraadid, Argentiina ja Lõuna-Korea. Põhilised olid muidu USA, Venemaa ja Ukraina. 

Viimase nädala aja blogivaadatavuses kõrgub teistest üle muidugi selline kuupäev nagu 22.7.

Vaeveldes pikemat aega teatud dilemma küüsis ning viimasel ajal pidevaid "märke" saades, mõtlesin eelmisel nädalal, et kui peaks lähema nädala jooksul veel midagi tulema, siis on vist selge, mida tegema peaks. Tulemuseks oli see, et järgmisel päeval nõnda nimetatud märk lausa jalutas mulle vastu. What are the odds? See oli juba liigagi koomiline.

Üha rohkem mõtlen ja üha selgemaks saab, et kõik on siin lõpuks läbi saanud ja end täiesti ammendanud. Enough. Kaua võib.
Kestev obsessioon ja üha suurenev tung tipnevad muidu lõpuks sellega, et ma lähen sõna otseses mõttes hulluks, kui midagi ette ei võta lõpuks. AAaargh. Must! Aga kuidas, selles on küsimus...
Siis ma istun, loen ja tunnen, kuidas see kõik on nii õige ning sobiv. Ja oh ei, tuleb veel üks märk..kes on kus. Siis on tõesti tunne selline, et katkuks juukseid välja. 
Ning kui ma taas kord mõtlesin selle peale, millest kõigest peaks (arvatavasti) loobuma, mis on pool elu olnudki nagu minu..elu ja kõige tähtsam, siis mind isegi ei huvita. Kõik see ei huvita mind nagunii, kui mõte on kogu aeg mujal ja rahu niikuinii ei saa, enne kui...
I know this is right...or do I?

Must go!

Igal juhul on jätkuvalt väga joviaalne tunne..not.

Lykke Li on ikka veel täpselt nagu naelapea pihta ja rohkemgi veel.

Lykke Li - Sadness is a Blessing (MTV Unplugged)

  Lykke Li - Possibility (MTV Unplugged)

breaking down

Florence & The Machine - Breaking Down
Aaaaaah... I think I'm breaking down again 
I think I'm breaking down again...

  Florence & The Machine - Never Let Me Go

Never let me go, never let me go. 
Never let me go, never let me go...

pain

I hate this... 

Seda, et juba 3 kuud painavad mind mingid lakkamatud ache'imise hood. Pole kunagi varem midagi sellist olnud. See ajab mind hulluks. Aaargh...Just siis, kui saab mõne päeva rahus olla, hakkab jälle pihta. Ja põhjus polegi alati see üks..on erinevaid. Damn.
Kuude kaupa mingi lõpmatu halav igatsemine...

Peksan ennast iga päev, sest mul on võimalus, kuid ma ei kasuta seda.--Selle asemel "virelen mingis ache'imises" nagu ma paar kuud tagasi kirjutasin. Still the same, järjekordselt. Viimased nädal-kaks liigagi intensiivselt.

Loss, sadness, compassion, yearning, failure, pain, pain, pain...

  Patrick Cassidy - Skibbereen



And you seek pain like it is pleasure

Like a work of art
When I'm your painting, I'm your treasure
Purest of them all
And call it love or call it murder
Kill me quietly
Close the door and take it further
Where no man has been

elegy

 Poolteist nädalat hiljem jätkuvalt kummitab...ja meeleolu on ka kordades eleegilisem. 

Jeff Beck feat. Olivia Safe - Elegy for Dunkirk

Elegy for Dunkirk

Pühapäeva suvisel õhtul heinamaade, põldude ja metsade vahel koju sõites hakkas see pala äkki lakkamatult peas kummitama. Ilmselt seetõttu, et tunne ise oli sama eleegiline nagu paar päeva enne seda stseeni vaadates ning antud soundtracki kuuldes.

Suveõhtu eleegia keset viljapõlde, heinamaid ja õhtupäikest...

Atonement Soundtrack - Elegy for Dunkirk

I miss you

Muusika tuleb taas kuskilt alateadvusest..eile hakkas kummitama see....

Beyoncé - I Miss You

I thought that things like this get better with time

But I still need you, why is that?

You're the only image in my mind

So I still see you... around

I miss you, like everyday

Wanna be with you, but you're away

Said I miss you, missing you insane

But if I got with you, could it feel the same?

Words don't ever seem to come out right

But I still mean them, why is that?

It hurts my pride to tell you how I feel

But I still need to, why is that?

I miss you, like everyday

Wanna be with you, but you're away

I said I miss you, missing you insane

But if I got with you, could it feel the same?

Eile vaatasin lõpuks ometi ära sellise filmi nagu "Atonement"...

Täielik meistriteos, pole muud öelda. Varem olen sellelt superlavastajalt (Joe Wright) näinud "Pride and Prejudice'i", mis oli minu meelest samuti tõeline kunstiteos oma ilusate stseenidega. Kuid "Atonement" oli minu meelest veelgi võimsam. Nagu film "House of the Flying Daggers", hiilgas ka "Atonement" superesteetiliste kaadrite, ilusate stseenide, sügavate tunnetega ja loomulikult suurepärase näitlejatööga. Seda filmi kinolavalt ja kvaliteetse pildiga näha oleks tõeline elamus.

Varsti saab Joe Wright'ilt, kelle jaoks Keira Knightley on vist muusa, näha "Anna Kareninat", mille trailer lõi oma iluga pahviks.

the Sun's gone dim

Terve see nädal ja eriti paar viimast päeva on taas mingi paine peal totaalselt.

Isegi õhtuses kuldvalguses istudes, jooksvaid lapsi vaadates ja kandlemuusikat kuulates läksid mõtted sellele. Või õigemini, seda enam läksid ja seda kurvemaks läks...Nii kahju hakkas, et....ja see jube kaastunne valdas mind terve päeva, kuid see on nii olnud juba kuid.

Käies eile sealsamas, kus ma viimati olingi täpselt 2 kuud tagasi, võisin tõdeda, et kõik on täpselt sama... Peaaegu korduspostitus sellele, mis on tehtud 22. aprill.

Kattus ka see, et:

"the sun was very bright today"

Kõik sama...hulluksajav kaastunne ja asjaolu, et ma ei saa mitte midagi teha.

"Kunagi tahtsin, et mul oleks jumalik käsi, millega ma siis lihtsalt puudutusest kõik valu ära võtaks ning alles jääks vaid rahu.

Praegu ma tunnen, et ma tahaksin jumalikku väge, mida ma lihtsalt kiirgaksin peale ning tekiks üks suur-suur üdini hea, võimas ja soojendav, rahustav valgus, millest keegi kuritahtlik läbi ei pääseks. Sellele, kes seal keset valgust seisab, jääks vaid head ja rahulikud tunded ning mõtted.

Need jumalikud aktid oleks suunatud muidugi kellelegi teisele, mitte mulle endale.

Yes, this is compassion...

Kuid ma ei saa mitte midagi teha..."

Ühel kuldvalgusega õhtul ringi käies hakkas mu peas äkki kummitama üks meloodia...Pärast seda, kui olin vaadanud liblikaid, põrnikaid, lilli...ja valgeid roose ning kuulnud lindude tasast laulu ja tuulekella õrna kõlisemist ning mõelnud, et...kuidas sa küll suudad seal betooni keskel olla, tule vaata ja kuula seda kõik...aga ei....

Üritasin tükk aega meenutada, mis meloodia see on ja lõpuks mulle meenus..."Whisper of a Thrill":

Thomas Newman Whisper of a thrill(Meet Joe Black Soundtrack)

  Johann Johannsson - Sun's Gone Dim

  A Last Reading - Becoming Jane Soundtrack - Adrian Johnston

Anders and his mother

"Mom: "He was so nice"

"Breivik looked down the table surface in front of him while the psychiatrist explained how her mother had gradually noticed that his son has changed from being a good boy."

"He was so kind, he always thought of me," said the mother of Breivik.

Then he began to change.

The mother was especially worried when Breivik virtually barricaded himself in his room and played video games all day long after he moved back in 2006.

The biggest transformation was according to his mother in 2010. While Breivik became more and more concerned with writing the manifesto, the mother did everything she could to avoid talking politics with him. When the son became the mother calls "uncomfortably intense."

Then one day in the spring of last year came out of his room wearing a "uniform jacket with lots of badges," her mother wondered if he had gone mad:

"I wondered whether the more he began to be completely crazy, and it became an uncomfortable, disgusting, and it felt unsafe. As if I did not know him anymore."

"He lied and cheated on me, she says, crying," Husby read from the conversation with his mother.

Breivik looked down the table surface in front of him and swallowed repeatedly.

The mother also said that Breivik did not know how much distance he had to her. He refused either to have something to do with her or sitting close to her on the couch and kissed her on the cheek."

"The mother of Norwegian mass murderer Anders Behring Breivik was already terrified of her son when he was just four years old, it has emerged.

The Oslo trial of the confessed 33-year-old killer of 77 heard how the 'hyperactive and aggressive' boy was incapable of feeling joy or pleasure.

She was still terrified 23 years later when, on moving back into her home in 2006, he would 'sit on top of her on the sofa' and attempt to kiss her face.

In a statement to police read out to the court, Wenche Breivik said: 'I felt like I was in prison with him. He was uncomfortably intense."

Child psychiatrists observed that the boy felt uncomfortable with contact, and would use techniques to avoid having to touch others."

Max Richter - Waltz with Bashir - 03. Haunted Ocean, Pt. 1

this woman's work

...what's gonna happen tomorrow....

Kate Bush - This Woman's Work

ABB "hullusest"

16 asjatundjat 17-st, kes teda vanglas 3 nädalat järjest jälgisid, arvavad, et ta on süüdiv ehk siis terve mõistusega.

Minu jaoks siiani kõige asjalikuma ja mõistlikuma jutuna on mõjunud need (psühhiaatrite) tunnistused:

"Johannesen's theory is that Breivik's sense of failure has been of great importance that he may have been more and more radicalized

- It was so difficult for him to bear, and in the stage, he has become more radical, and ideology has been important to him to save himself.

Johannesen said he believes the defendant is different in court than in Ila, where he can allow himself to be more relaxed.

- Here in the court, he plays a role which he totally does not get to. He is a bit clumsy at it, said the witness.

He has a logical and coherent speech. He has not shown any signs of cognitive impairment. He has shown consistently good concentration and attention, good working memory, and his ability level is the average of the population, says Johannsen.

Breivik is a particularly difficult case.

She has met many murderers and people with mental disorders, but admits, however, that Breivk is a special case.

- It is very difficult to assess psychosis in Breivik because he has an enormous amount of knowledge, although this is not the breadth of knowledge, so he has an overview of a lot.

More empathy than I first thought
Johannesen said it seemed as if Breivik moderated gradually in court.

- To me it shows that he understands that things can look very strange to others. He sees that this is more comical than he had imagined, says Johannessen of the Oslo District Court.

He believes the accused has given a credible explanation of why he sometimes smiles at inappropriate places. The witness did not want to go into detail on this, but said in court that he had seen things that could explain why the defendant smiled.

He is not an empathetic person ... but as time has gone, so I understood that he shows the person that he has been described by friends. He is a different person when he wants to play their roles.

- I would not say he has a lot of empathy for the family, but there's something there that I did not think at the very start, add to the psychological specialist.

Tried to get leaks to the media
He also says Breivik has been playing on emotions in an attempt to influence those who treated him. He also tried to get them to leak the information to the press.

- He believed what he says to us is leaking to the media, so he thought he could use a bit, said the witness.

Johannesen said this slowed as they denied that they were going to tell something from their conversations.

He is not concerned with sane safety issue as many would think. He shows an ability to anticipate the comments in the media. He can say that "At present I am probably more irresponsible," and I see on TV that is what the commentators say.

Johannesen said that the most important for Breivik is that there is interest in the matter.

- It encourages more people to read his compendium."

Good idea. Ma polegi tema manifesti juba üle kuu aja lugenud, kuna mulle ei meeldi arvutis pikki tekste lugeda, mistõttu..khm..peaksin kõik selle 3.nda osa välja printima, hahaa XD 

ABB võluv kaitsetiim, kooseisus (vasakult): Tord Jordet, Odd Ivar Grøn, Geir Lippestad, Vibeke Hein Bæra

Reedel oli eriti vaimukas, kui üks tunnistaja (prof. Malt) kahtlustas, et Breivikul võib olla Aspergeri sündroom. Kui ma arvasin, et see on naljakas, siis naljakamaks läks, kui nägin, et ühtlasi kahtlustab ta Tourette'i sündroomi. Seda tunniajase vaatluse põhjal, mis ta kohtus tegi. No siis hakkas juba tõesti naljakas...Kari psühhiaatreid on koos ning loobitakse kõikvõimalikke diagnoose õhku: paranoiline, skisofreenik, nartsissist, psühhootiline, depressiivne, Aspergeri sündroom, Tourette'i sündroom. 

Parem võiks juba tulla kohtusse ja lugeda ette kõikvõimalikud diagnoosid, mida mingite sümptomite klappimisel on võimalik panna.

Breivik oli selle tunnistaja jutust üsna häiritud ning sekkus,öeldes, et see on alandav ja solvav. 

ABB katkestab tunnistajat (ilma tõlketa)

Ütles, et algul tundis ta end üsna solvatuna, aga siis tundus see kõik tema jaoks lihtsalt koomilisena.

Antud tunnistaja ütluste ajal Breivik korduvalt naeris ja muigas.

"I want to congratulate Malt with a well-executed character assassination. Maybe the best since 22 July"

Kohtupsühhiaatrid, 2 neist (ABB-le lähemal istuvad) järeldasid, et ta on süüdiv, ülejäänud 2 järeldus oli, et ta    on süüdimatu.

Selline Postimehe artikkel ka:

Breivik on nagu Hannibal

"Johannesen ütles kohtule, et ta on «täiesti veendunud», et Breivik ei ole vaimuhaige, ja omistas talle poliitiliselt ekstreemse radikaalse nägemuse. «Tema ideoloogiat ei saa ravida ühegi teraapia või ravimiga,» sõnas Johannesen."


Mõned netikommentaarid:

"Korrektsuse mõtes tahan nüüd lugeda ka Breivik`u arvamust sellest kohtumisest. Pakun välja pealkirja - Breivik - vestlus psühholoogiga oli nagu kohtumine hulluga."


Ja mida ma isegi arvan:

"Ma sain sellest pealkirjast ja sisust nii aru, et kogu analüüsiva vestluse hoidis Breivik vestluse Kontrolli enda käes ja Kontrolls ka seda mida avaldas. Tähendab Breivik tunneb psühholoogiat ja oskab manipuleerida. 
Kuigi kohtuPsühhiaatriga pole mõtet manipuleerida siis tark inimene annab edasi seda infot mida peab vajalikuks ja segab psühhiaatrit oma küsimustega, et Psühhiaater ei saaks talitada plaani kohaselt.

Kõrgemaks psühholoogiaks võib lugeda seda, kui suudad küsitlejat kogu vestluse küsitleda nii et ta ei saaks arugi et on kaotanud kontrolli vestluse üle."


Hahhaaa järgmise kommentaari peale:

"Ma loeks parema meelega tammepuust nuia meenutusi kohtumisest Breivikuga."
Sama kehtib kahe järgneva kommentaari kohta:

"Ekspert, kes endale selliseid võrdlusi lubab, ei ole tõsiseltvõetav."
vastus:
"Täpselt nii. Selline ekspert on tasemelt võrreldav Miki-Hiirega."

Kate Bush - Wow

moments of pleasure

Kate Bush - Moments of Pleasure


Eile tekkis mingite uitmõtete ajel teatud uus idee ja leidsin taas midagi esimese 30 sekundi jooksul...Tegelikult pole neist ideedest ükski uus, vaid midagi, mis on aastaid kuskil kukla taga olnud. Sisemise vajaduse hääl. Tühipaljad roosad unistused. Kuid kõik on väga keeruline ja ebakindel nagu alati...

"Alustamine on raske, sest tee unistuseni on MEGApikk. Ja tundub, et see tee läheb vales suunas kah veel."

Olen nii tüüpiline. Piisab vaid ühest põgusast kokkupuutest, põgusatest hetkedest, põgusast pilgust sinistelt silmadelt ja see jääb mind kummitama...
Vahin jälle klaasistunud pilgul seina...
Krt!

Naeran iseenda üle, mis mul muud üle jääb.
God, I'm hopeless!!

Lisaks järjekordne intensiivne unenägu.
Ilmselgelt on mul viimasel ajal tugev suhtlemisvaegus, nagu ma olen märganud. Seda oleks ka raske mitte märgata...

Kate Bush - Suspended in Gaffa


Lisaks kummitab see:

Lykke Li - Sadness Is A Blessing

iamamiwhoami

Kaifin jätkuvalt Jonna Lee'd, sama maniakaalselt ja mõnuga kui Lykke Li'd.
..ning mul on mõned ideed või plaanid...


Kõik need lood ja videod on 5+

iamamiwhoami - kill

iamamiwhoami - rascal


iamamiwhoami - idle talk

iamamiwhoami - b

life ends

Fragile. Vulnerable.
Mingi kurbus. Mingi igatsus.
Kõik on nii kehvasti. Miski ei näi paremuse poole liikuvat, hoopis vastupidi. Jamad kuhjuvad üle pea.

This shit will never end. Täiesti uskumatu lihtsalt...


I've lost everything.

Eskapism on tore, aga...kui sellest väljuda, kui tabab rida äratundmishetki, siis näed täpselt, kus sa oled...
ehk siis mitte kusagil.

We Bought A Zoo Soundtrack | 12 | Whole Made Of Pieces

Selle muusikapala saatel on hea valutada, igatseda, halada...

Eriti pärast avastamist, et isegi inimesed, kes on justkui kaelani sitas, on tegelikult paremas seisus kui mina...või vähemalt nad olid paremas seisus kui mina. 

Neil oli vähemalt midagi kaotada. 

Nad kaotasid midagi.

Aga mitte mina...

Kui ma ütlen (juba viimased paar aastat), et ma olen kõik kaotanud, siis ma tegelikult ei ole...sest polnudki midagi kaotada...

My hands are empty...

Ma olen vaene, igas mõttes.

Ei masendus, vaid mingi lakkamatu valu (ja sentimentaalsus) on mind vallutanud viimasel ajal, mu üle täielikult võimust võtnud...

Ehk siis mind kummitab viimasel ajal taas intensiivselt kaastunne. Naeruväärne, aga ma halan/"valutan" teiste kaotuste, kurbuse ja valu pärast, mitte enda näruse elu tõttu. Nii valutangi pea iga päev, et ei suuda kohe olla...

Sama hullumeelne kaastunne ja valu nagu tookord, kui pidin istuma ja vaatama kedagi...kuidagi..olemas ja rääkimas. 

Muusikat mai viimastesse päevadesse

Kevadroheluses ringi sõites on seda lugu kuulata väga kaif.
Fun.: We Are Young ft. Janelle Monáe

Järgnev on ka omamoodi meistriteos, iseäranis video. Järjekordne Rootsi päritolu lauljanna (+Laheh, Lykke Li).
Neist rääkides siis Rootsi eurolugu mulle absoluutselt ei meeldi, kuid lavashow ja esinemismaneer olid väga head ja kunstipärased. 5+ vähemalt selle eest.
Naljakas on see, et Norra jäi jälle viimaseks. Minu meelest ütles Reikop, et Norra on tervelt 9 korda viimaseks jäänud, ehk siis 20% kordadest. Selle aastaga kokku siis 10. korda viimane koht. Aga ma ei tea Eurovisionist midagi, sest pole viimased 10 aastat seda jõlemuusika konkurssi jälginud. Kui vaatasin viimase 10 aasta Eesti lugusid, siis selgus, et minu jaoks oli üks neist lugudest ja esitajatest täiesti võõras. Nii eurovisioni-asjatundja olengi. Ma ei teadnud isegi, et see nõme lugu, mida raadiost kuulda olnud on, on eelmise aasta võidulugu....Sel aastal Eurovisionit vaadates mõtlesin, et miks see lugu nii tuttav on. Loll, eks ole. Sama oli Rybak'i looga:D Kuidas on võimalik nii loll olla? On, kui ei jälgi absoluutselt Eurovisioni (peale meie enda loo valimise), ei kuula eriti raadiot ja ei pööra tähelepanu sellele, kes võidab. Selgelt ma seda igal aastal kuulsin, kes võitis, aga lugu, esitajat ja maad jne kokku ei viinud. Polnud ka huvi kuulata, milline see lugu oli.

Eelmine aasta oli siiski üllatus, sest väga mitmed lood mulle isegi meeldisid. Sel aastal aga kuulasin esimest 15 lugu ning ainuke, kes mulle meeldis...oli Ott. Irv, Norra Eurovisioni ebaõnnega meenub see, et Breivik näiteks on suur Eurovisioni fänn ja jälgib seda vist alati. Ma pööran iga teema tema peale XD. Mis teha.

Ja minu lemmik Eurovision'i lugu on siiski Sèbastien Tellier'i "Divine":P Päriselt ka.

 (Jonna Lee) - Play

august 2012

Ei teagi, kust alustada, aga...ma olen hull.

Kui eelmisel aastal oli "august 2011", siis nüüd on "august 2012".

Kuna ma "sügelen" siin rahutult ja üsna pidevalt juba 3 aastat, siis viimasel ajal on kukla taga mingid mõtted nö valminud ja see "sügelus" eriti intensiivseks muutunud. Sest ma tean, et kui ma ei lähe, siis ma sügelen sama rahutult ikka edasi. Enne ei saa rahu noh.

Eile kerkisid mingid ideevirvendused eriti tugevalt ja oleks neist ehk ülegi saanud, kuid juhused...Juhused on sellised nagu oli ka eelmine kord enam kui 5 aastat tagasi. Puhtjuhuslikult märkan midagi, haaran sellest kinni ja nii ta läheb. Selle juhusliku kokkulangevuse mõjul ei saanud muidu, kui pidin guugeldama. Aega võttis vist vähem kui 60 sekundit, kui leidsin midagi...Enam-vähem täpne plaani "august 2011" kehastus. Märk? Enne? Peaksingi kinni haarama sellest? Olenemata sellest, et on väga mitu aga, üks neist see, et mind peetaks "hulluks ja lolliks", kui praegusel ajal ja seisus läheneksin. Who knows...

God!

Samas kardan seda, mis saaks pärast tagasitulekut. Mitmekuine sügav masendus nagu eelmine kord, asjaolusid arvestades tõenäoliselt palju hullemgi veel. Samas, ega ei peakski ju naasema iseenesest....

Point on selles, et ma olen sellest rutiinist ja "hallist argipäevast" liigagi tüdinud ja peakski ometi kord tegema midagi värvikat ja hullumeelset, millest ma seni vaid unistanud olen. Aaaaa.......

Üleeile kolasin ma nendel teedel...

Ludovico Einaudi - Reverie

juuli 2011

21.

"I feel SO beaten it's almost unbelievable...

Ma pole iial varem end nii nurkaaetuna tundnud. SO insecure! SO vulnerable.
See on lihtsalt õudne!"

17.
"Ja see, et mind surma-teema viimased poolteist aastat (vist?) kõikjal kummitab, tähendab vast tõesti midagi, nagu ma ikka kahtlustanud olen. Kuidagi on see surm minuni jõudnud. Ta ümbritseb mind justkui igal pool ja ma tunnetan seda. Peatset surma. Viimasel ajal."

Hmm...Breivik samal ajal:

7.
"Ma hõljun mööda metsaradu, nopin vahel mustikaid ning kuulan Pink Floydi..
Mõnikord ajab see igatsus mind lihtsalt peast segi.

Jah, ma jalutan teel, alleel,
kus astuvad veel vähesed jalad.
Kahjuks või õnneks.
Ja kõik on roheline."

Kui terve 2011 oli üks suur surm, siis võiks öelda, et 2012 on epiloog surmale. Kaua võib. Surmani, ma tean.

Ma ei tea, mida ma see viimane nädal aega teinud olen. Vahin klaasistunud ilmel ilmselgelt. Tormented, haah...Ja see paine on muutunud selliseks, et ma ei saa sellest kuidagi välja. No krt. Aga nii see on ja pole midagi teha. Paine on tõesti kõige õigem sõna selle jaoks.

Sigur Rós - Valtari