Apocalyptica

Siiani mu lemmikuim lugu neilt.

Apocalyptica - Sacra


Mul lihtsalt EI jagu sõnu selle jaoks KUI kaunis see lugu on! Täiesti uskumatu!
Ma JUMALDAN neid madalaid helisid. Tume ilu on parim ilu.

Ma JUMALDAN tšellot. Enam-vähem alates sellest ajast alates, kui mulle klassikaline muusika meeldima hakkas. Jumalikud kõrged toonid, jumalikud madalad toonid. Madalaid helisid kaifin muidugi kõige rohkem.

Minu jaoks on ilma igasuguse kahtluseta just tšello pillide kuningas. Orel pole seda mitte (pillide kuningas). Orel on suutnud mulle pakkuda vaid üheainsa jumalikult suurepärase elamuse, tšello on teinud seda korduvalt ja korduvalt ja korduvalt...

Apocalyptica tume kõla ja mehelik jõulisus on lõpmatuseni ülistamisväärsed.

Kodus ma Apocalypticat valjusti kuulata ei saa (kui keegi kodus on), sest just Apocalyptica teenis aastaid tagasi ära lause "Pane see matusemuusika kinni!!!"

Muide, Bach'i "Air" on ka matusemuusika.

Ja üleüldse kõik klassikaline ning instrumentaalne, mis on väheke tõsisem ja rahulikum mitte mingi hoogne trilllalllaa-tralllalllaaa.

melancholy

Kjartan Sveinsson - Credo - Part 1


Tegin veidi aega tagasi ühe avastuse, mispeale hoovas deprekas kohe eriti peale...
Et kus kõik teised on ning kus peaks mina olema. Aga ma ei ole.
Ja kui ma nüüd vaatasin ja uurisin, siis ma tõesti ei kujutaks ennast ette seal.
1. Ma ei saaks hakkama.
2. Mul ei ole selleks annet (fakt, järeldus eelnenud tulemustest)
3. Mul ei ole selleks huvi/tahet
4. Ma sureks masendusse ja ahastusse

Ainus hea asi on see, et selles mõttes ma ei kahetse, et ma magistrisse isegi ei proovinud. Didn't want to.
Ja et mis see mulle tegelikult nii väga annaks...Või tegelikult, mida rohkem ma sellele mõtlen, seda segasem kõik on.

Võib-olla tegingi oma elu idiootsema teo, et magistrisse edasi ei läinud. Seega mul pole kunagi võimalik toimetaja/tõlkija tööd teha.

Ahmaeitea.

Ma tean ainult seda, et see viimase 3 kuu deprekas on mu elu kõige hullem ja lootusetum, väljapääsmatum.
Sest, eelnevalt, olenemata masenduse, meeleheite jne suurusest, olen ma ikkagi alati oma kohustuste ja asjadega hakkama saanud. Keskkoolis piisavalt edukalt (üleriigilises mõttes mitte, oma klassi mõttes), ülikoolis rahuldavalt.
Aga praegu on küll nii, et..ei ole midagi.

Ma olen omadega täiesti perses ja mingit väljapääsu ka sellest pole.

Iga päev on täpselt nii:



Ja siis, just täpselt nüüd, on tekkinud selline postitus:

http://suslikute-uus-meremaa.blogspot.com/2011/08/sonumitooja-ja-telefonikone.html

Kjarri klassika

Positiivne üllatus, et Sigur Rós'i multiinstrumentalistist Kjartan Sveinsson on väga hea klassikalise muusika komponeerija.

Síðasti bærinn 5


Ennekõike

Credo - Part 1


Credo - Part 2


Seni oli mu nii öelda lemmik "Credo" see:

Arvo Pärt - Credo (1 of 2)

1991

Võib tunduda mage see postitus, aga nii on.
Sest minu jaoks on Eestimaa sünnipäevad olulisemad kui mu enda omad.

Ivo Linna & In Spe - Sind surmani



Ei ole üksi ükski maa


Sind surmani küll tahan
ma kalliks pidada,
mu õitsev Eesti rada,
:,: mu kaunis kodumaa! :,:


Mu Eesti vainud, jõed,
mu kuldne emakeel,
teid kõrgeks kiita tahan,
:,: ma surmatunnil veel! :,:


Kuis on su pojad vahvad,
nii vaprad, tugevad,
su tütred nagu lilled,
:,: nii õitsvad nägusad! :,:


Ja taevatuul ja päike
sind õitsel hoiavad,
su oma võim ja vägi
:,: sind vaenus varjavad! :,:


Kuid tihti siiski leian
su silmis pisaraid!
Mu Eestimaa, oh looda:
nüüd ajad muutuvad!
Meil tulevased tunnid
veel toovad kinnitust!
Käi kindlalt! Nõua õigust!
:,: aeg annab arutust! :,:

EV 20

Tänane päev on olnud muhe.
Ei saanud teha midagi sellest, mida oleks tahtnud ja kavatsesin. Pole seda saanud teha juba 3 päeva...Frustratsioon koguneb...Aitab passimisest.
Samas päev otsa polnud vaba hetke.

Õuna-ploomi-koogi päev.

Ning meid on kummitanud need lood seda kõike tehes...

On koittttt, kuninglik loittt!!

Laialiiiiii, laiiiialiiiiii

Tõnis Mägi - Koit


Orelipoiss "Valss"

maru

Blood Axis - Electricity



Viimastel päevadel on mul täpselt selline tunne. Maru tõuseb, viha tõuseb, vimm tõuseb.

No aitab. Nüüd aitab.

The Last of the Mohicans - Promentory


See on soundtrack, millest ma ei suuda olla mitte vaimustatud.



Ma pean tõdema, et olgugi, et ma olen sisuliselt sünnist saadik olnud-elanud koerte keskel, neid fännanud ning viimased 10 aastat olen saanud nendega iseseisvalt tegeleda, siis see on täielik maagia, kuidas mul EI SAA küllalt!
Vastupidi, minu vaimustus ja armastus ainult kasvab. Eriti sellel aastal.

Põhiasi on see, et ma tunnen, et minu jaoks on koer siiski kõige lähedasem ja arusaadavam (käitumise, motiivide poolest) liik. Ei taha kõlada napakalt või suurustlevalt, aga kohati ma tõesti tunnen, et ma olen rohkem koer kui inimene. Ma tunnen ennast ühena neist, kui ma olen koos nendega. Samas ma muidugi tean ja tajun, et ma olen siiski inimene, teistsugune liik ja seetõttu ei saa/või koerad minuga käituda päris nii nagu nad oma liigikaaslastega käituvad.

Igal juhul on mul veel VÄGA palju areneda ja ma peaksin ka oma koer VÄGA palju rohkem arendama ja VÄGA palju rohkem süsteemsemalt tegelema, kuid siiski. Loodan, et tulevikus ma olen hulga parem. Ma vähemalt üritan areneda. Kannatlikust, rahu, kannatlikust, rahu.
Ja ma ei ole märganud, mis ajast saadik sai nende käitumise pidev analüüsimine minu automaatreaktsiooniks. Ükskõik mida nad ei teeks, ükskõik millal, ma kogu aeg pean mõttes analüüsima: MIKS. Tuleb tõdeda, et inimeste puhul nii ei ole. Ilmselt mind lihtsalt ei huvita miks...



Kõige olulisem on see, et ma tõesti arrrrrrmastan koeri. Paterdavast põnnist saadik.

Ja see on täielik maagia, kui lihtne on andestada koerale või üldse loomale. Kõike. Mis oli, see oli.

Koerad on võrratud!

nothing to live or die for

...ja tõtt öelda on mul kopp NII ees.
No nii kõrini.
Ma lihtsalt ei jõua enam tõmmelda. Aastaid ja aastaid, kui kõik mu pingutused on asjatud. Nad ei vii kusagile, ma ei arene kusagile ja üleüldse midagi ei muutu paremaks. See ei ole tunne, vaid fakt. Kui ma kõigile neile aastatele tagasi vaatan, siis on ju see selge.

Ja mul on lihtsalt kõrini, et selle valguses mõni nagu üldse ei hinda seda, mis tal on. Ei hooli, ei hooli, ei hooli...Alati on ju parem seal, kus me ei ole. Ja kõik, mis on teistel, on ka alati parem.

Kui ma sellele paaril viimasel päeval mõelnud olen, siis see on lihtsalt närvi ajanud. Kurat küll...Ma olen siin kõikvõimalikud võimalused läbi kaalunud, millest siiani ükski pole läbi läinud..ja need, kellel on kõik see olemas, millest mina siin aastaid unistan ja puudust tunnen pidevalt...krt, nad ei oska seda üldse hinnata. Nad ei kasuta seda ära, ei väärtusta seda. Alati on teised ägedamad, ja kõik nende asjad on ägedamad, aga ei...mitte kunagi pole ägedad, huvitavad ega inspireerivad need asjad, mis on otse nina ees ja ootavad.

Vot see ongi nii ärritav ja masendav.

Unista edasi, et kunagi leiad sellise võimaluse.
Leian ma jee...

Kunagi mul polnud piisavalt julgust, aga nüüd pole ka julgusest kasu. Ilmselt mul pole lihtsalt õnne. Ei teki mingeid soodsaid kokkusattumusi või juhuseid. Ainult üks veerev ebaõnnelaviin.

Sellistel ebaõnnes püherdamiste hetkedel tekibki mul lõpuks lihtsalt täielik ükskõiksus. Vahet pole, mida ma teen, mida ma ei tee, miski ei loe, millestki kasu pole. Kõik lihtsalt läheb konkreetselt perse.

Koit Toome Mälestused


Öelge, mida tahate, ma olen nõme jah, aga mulle on see lugu alati meeldinud.
Tore halalugu.