Järjekordsed kiidusõnad hääle loole.
Seoses sellega üks hea Klassikaraadio saade, mida ma veel maininud pole - "Öölendurid". Kahjuks seda saadet enam ei tehta, kuid erinevalt "Meditatsioonist" on kõiki arhiivi saateid võimalik kuulata.
Cocteau Twins - Ivo
Monday, March 12, 2012
Sunday, March 11, 2012
liikumatu sajajalgne
This Mortal Coil - Another Day
„Kord tahtnud ämblik sajajalgsele kätte maksta, kes tema võrgu rikkunud. Ämblik öelnud sajajalgsele: „Minu meelest oled sa putukatest kõige arukam ja targem, keda ma maailmas näinud olen.“ Sajajalgne oli väga meelitatud ja päris selgitust. „Kõige rohkem imetlen ma sinu tarkust viisis, kuidas sa oma rohkeid jalgu tarvitad. Sa paned ühe jala kindlalt ette, siis teise, kolmanda, neljanda, viienda, kuuenda jne. Milline arukas mõistus peab sul olema, et su rohked jalad sul kunagi segamini ei lähe! Et sa ei kõhkle ega pane kogemata esimese jala järele kolmandat, kolmanda järele kuuendat, kaheksandat. Milline tarkus – alati õieti oma samme seada!“ Tõepoolest. Sellele polnud sajajalgne ise tulnud. Ta hakkas ämbliku sõnade üle järele mõtlema, püüdis jalgu õigesse järjekorda seada – ega saanud enam paigast!
Võib-olla olen ka mina niisugune sajajalgne, kes on hakanud järele mõtlema pärast seda kui üle poole elueast on mõtlemata edasi siblitud ja nüüd ei saa enam edasi ega tagasi. Ma pean õppima oma jalgu uuesti tarvitama. Aga Sina ega keegi teine ei saa mind selle juures aidata.“
Gert Helbemäe "Elamata elu"
„Kord tahtnud ämblik sajajalgsele kätte maksta, kes tema võrgu rikkunud. Ämblik öelnud sajajalgsele: „Minu meelest oled sa putukatest kõige arukam ja targem, keda ma maailmas näinud olen.“ Sajajalgne oli väga meelitatud ja päris selgitust. „Kõige rohkem imetlen ma sinu tarkust viisis, kuidas sa oma rohkeid jalgu tarvitad. Sa paned ühe jala kindlalt ette, siis teise, kolmanda, neljanda, viienda, kuuenda jne. Milline arukas mõistus peab sul olema, et su rohked jalad sul kunagi segamini ei lähe! Et sa ei kõhkle ega pane kogemata esimese jala järele kolmandat, kolmanda järele kuuendat, kaheksandat. Milline tarkus – alati õieti oma samme seada!“ Tõepoolest. Sellele polnud sajajalgne ise tulnud. Ta hakkas ämbliku sõnade üle järele mõtlema, püüdis jalgu õigesse järjekorda seada – ega saanud enam paigast!
Võib-olla olen ka mina niisugune sajajalgne, kes on hakanud järele mõtlema pärast seda kui üle poole elueast on mõtlemata edasi siblitud ja nüüd ei saa enam edasi ega tagasi. Ma pean õppima oma jalgu uuesti tarvitama. Aga Sina ega keegi teine ei saa mind selle juures aidata.“
Gert Helbemäe "Elamata elu"
üks ilus jõulupilt
"Paks lumi oli maas, taevas särasid tähed ja vaikust katkestas ainult lume krudin jõuluvana pisut lohisevate sammude all. Tähis taevas oli pea kohal, ta ei tundnudki nagu enam raske koti rõhumist ja ärevuski vaibus tunde all, nagu tajuks ta igavikku. Barakist hakkas äkki kostma "Püha öö, õnnistud öö". Juba võis eraldada laste nägusid ja palju väikesi sõrmi, mis näitasid temale - kummalisele vanale mehele, kes üksinda, raske kotiga seljas, neile seal soojas, valgustatud ruumis võis tunduda kui kusagilt lumeväljade ja tähistaeva piirimailt välja ilmununa. See tee üle välja oleks võinud palju pikem olla, palju pikem..."
Gert Helbemäe - "Elamata elu"
The Christmas Song - David Choi, Inch Chua & IYCA.
Gert Helbemäe - "Elamata elu"
The Christmas Song - David Choi, Inch Chua & IYCA.
Wednesday, March 7, 2012
Roy Strider'i uus raamat
Kuulasin just parasjagu "Meditatsiooni", kus seekord oli taas palju Tiibeti lugusid ning avastasin, et Roy Strider'ilt on uus raamat tulemas.
Ja ma just mõtlesin siin paar viimast päeva, et tahaks tema sulest midagi lugeda, kuid "Minu Mongoolia" ja "Himaalaja jutud" on juba loetud.
Meie väikses raamatukogus ei olnud ühtki mind huvitavat raamatut "Minu..." reisijuttude sarjast ka, vaid mingid soojamaalood.
Roy Strider "Mongoolia memuaarid. Tiibeti koertega kullaotsijate jälil"
Lemmik:
Chö pt. 7: Kyema Mimin
Choying Drolma & Steve Tibbetts - Gayatri
Sellega seoses mõned tsitaadid Roy raamatutest.
* „Mõttes kujutan juba ette pealkirju ajalehes: „Eesti loomaõiguslane söödi Mongoolias üksildasel mäetipul huntide poolt ära.“
* „Mind on mitmed linnad vangi võtnud, mõned rohkem, mõned vähem, ja suure linna õhk kahmab kõikjal kopsudest kinni, alati ühtviisi. Korraks on linnas ehk huvitav, kuid mitte enamat. Ei, linn ei saa mind küll kuidagi vabaks teha, võib-olla ehk vaid vabastada heast enesetundest.“
* „Nagu maani täis, kakerdan edasi, käes satelliittelefon, vööl Sandõki suur võitlusnuga ja seljas kott, mille külge on kinnitatud üleriided. Seljakotti pakitud elektriline hambahari on juba mitukümmend minutit tagasi tehtud peatuse ajal tööle hakanud ning suriseb kusagil nagu halb psühhedeelne soundtrack.“
* „Lahkudes jääb kõrvu kummitama prantslannast ratturi faas: „Vaid algus on raske. Kui juba liigud, siis muutud kiiresti tugevamaks, tähtsaim on uskuda, et jõuad kohale.“
* „Karjudes sakutab tulivihane kokk sissetungijat, nii et tollel pooleldimälutud toitu suust purskab. Siis lohistab kulbikindral õnnetu nahaali ukseauguni, sätib tolle näoga väljapääsu poole ja virutab südamest hoogu võttes röövlile raksuva jalahoobi tagumikku.“
"Minu Mongoolia"
Nawang Khechog - Peace Through Kindness
* „Lugematud nepallased, kes varem olid vaid aeg-ajalt marihuaanat suitsetanud, proovisid nüüd plärudesse keeratud heroiini tõmmata ning muutusid linnutiivul raskekujulisteks narkosõltlasteks. Enamik heroiini imporditi Nepali Birmast ning toodi üle piiri organiseeritult, sõjaväe-ja politseiveokitega.“
* „Ja kui läksin leti juurde kohvi tellima, astusid ligi suured paksud mehed, kes rusikaid raputasid ning kõva hääle ja suure vihaga karjusid: „Tule siia, sa seelikuga rott!Räpane kleidiga ahv! Murrame su selgroo, homo!“
See leidis aset Eestis, muidugi.
* „Kummatigi meenutab see tuhm vaikelu tunde algkoolis. Lauaklappidega koolimööbli kitsavõitu kõval puupingil kügeledes ajasid pruunilt kriiditolmuselt tahvlilt peegelduvad klassihääled või õpetaja monotoonne jutlus peale sellise koheva surmaune, mis pole siiani koolipõlve eredamate elamuste lahtrist kuhugi kadunud.“
* „Minu enda puhul kaotab kaunis naismassöör viimaks tsakrate asjus kannatuse ja kolgib küllalt kõva käega rusikaga tükk aega mulle vastu lagipead, et mingit müstilist energiakanalit avada.“
* „Kuid 47!? Ainult loll võib nii suurte kodaratega olendit Aasia põliselanikuks pidada!“
* „Siitsamast, paari meetri kauguselt möödub muutumatult elevil naeratusega karismaatiline pühamees. Munk ja askeet. Nobeli rahupreemia laureaat. Tartu Ülikooli audoktor.“
* „Kõik ümbritsev langeb otsekui musta auku. Keset valguse ja surma linna on nüüd ainult pimedus minu ees, minu sees, minu ümber, ja mina selle sees.“
* „Mida aeg edasi, seda enam olen hakanud end usaldama olukordade ja saatuse hooleks. Läänelik mure ja kontrollivajadus väheneb Aasias koos siinsesse mõtteviisi sulandumisega.“
* „Pöördun minekule läbi tühja, kandilise ja ülevalgustatud linna, mille tänavatel näivad ainsateks hingelisteks olevat keskmises ja raskes joobes eestimaalased.“
(Tartus)
* „Üks paljudest asjadest, mida siin õppisin, oli see, et inimene peab maha jätma möödaniku, et edasi liikuda.“
"Himaalaja jutud"
Bruno Coulais - La Mort de Lhakpa
Sunday, March 4, 2012
meenutusi aastatagusest ajast
Mitte seda ei igatse ma praegu, lihtsalt meenutan.
Lihtsalt võin öelda, et vähemalt viimased 3 aastat olen ma veebruaris-märtsis täpselt samasugune. Meeleseisund on täpselt sama..ja ma loen reisiraamatuid.
Jah, ka praegu. No wonder. Ning eesti kirjandust loen samuti.
Jah, Helbemäe jälle. No wonder. Kui eelmine oli "Ainult ajutiseks", siis nüüd on "Elamata elu". "Ohvrilaeva" pole vist 2 aastat lugenud...
Ja tsiteerin jälle iseennast.
26.03.11
"It is. SO beautiful...Kõik on.
Sain eile oma aasta võimsaima/ilusaima elamuse. Keset liustikulaadset välja arktiliselt tugeva ja külma tuulega, kuldse päikseloojanguga ning voogava pinnatuisuga, mis liikus mu poole tohutu kiirusega nagu merelaine."
24.03.11
"Eskapism on totaalne.
Elan raamatutes ja seiklustes, mis on leidnud aset kõikjal mujal kui Eestis, kui tavapärases argipäevas. Või siis elan kaasa samasugusele skisoid'ile nagu ma ise.
Kevad tuleb. I can feel it...
Tulgu kiiremini, rsk. Tahan, et lumi juba ometi ära sulaks. Et oleks lagedad väljad ja palju-palju vett."
18.03.11
"Virvendan ühest meeleolust teise. Täpselt nagu Eesti ilm.
Kevad ikka vist tuleb, sest paanika väheneb nagu ka unetus.
Ilus on (..kuni hetkeni, mil saan taas vastu pead ja jalgu)"
16.03.11
"Tead, sa peaksid oma kribamisenergia fokusseerima pärisromaani kribamisse. Sellisesse, kus on põhjamaiselt karm ja nõiduslik loodus, mererannal kappavad suksud ning igal sammul kohtad jalustrabavate põselohkude, romantilise naeratuse ja pikkade lõngadega kuumi kutte."
Muhahahaaa...
11.03.11
"I can
Tean suurepäraselt, kui vaimuhaige mulje see labiilne virvendamine jätab.
Ma olengi rahutu virvendaja. Siis, kui ma pole rahul/s. Ja rahus olen ma vaid suvel.
Tunnen jälle inspiratsiooni, motivatsiooni.
/---/
"Õnne alustala on lihtne: ise sepistad oma tuleviku. Ise pead saavutama sisemise rahu, ise leidma energia. Keegi teine ei saa aidata. Oled iseenda jumal!"
"Inimesel peab olema palju aega – vaja on ju lugeda, kõndida ja vaadata ning nautida, kogeda, tunda. Elu ei tohi olla kiire läbikõnd, kus ainult peab ja kästakse ning kus puudub vabadus ise otsustada."
06.03.11
"Ma olen välja surnud.
Vegeteeriv zombie.
Ma ei saa aru, mis toimub. Ennekõike MIKS toimub.
Ei suuda vihastadagi. Ikka see apaatia.
Kõige rohkem vihkan ma seda, et see ülimalt ebakindel ja pessimistlik hoiak rikubki ära igasugused võimalused edule."
Max Richter - Sarajevo
02.03.11
"Alaväärsuskompleks sõidab täiega sisse. Ja minu mina "leegib hirmsa ajuga preeriasse".
Taaskord tekib küsimus, mis on perse ülivõrre.
Kõige persemad meeleolud."
24.04.11
"Inimesed üritaks mulle justkui elu sisse puhuda. Asjatu üritus, ma ütlen.
Huuhuu! Hehee! Juhhuhhuuu!
Lahe! Tore! Vinge! Äge! Mine! Tee!
My ass..Ei huvita. Vaatan tuimalt seda entusiasmi ning üldse ei kõiguta.
Tahan vaid, et mind rahule jäetaks."
21.04.11
"Kulgesin bussis maalt linna. Üle lagedate ja tuhmide aprilliväljade täis vett ja hanesid.
Bussis kõlas Mari Kalkuni "Vilu öö".
Vilu öö on kui ma uinun,
kaste langeb üle jalge.
Kui ma puudutusest ärkan
on mu ümber soe ja valge.
Linnast paistis aknast sinine jõgi. Tuul vingus, kõik nagises ja mürises. Tuul keerutas prahti.
On kevad. Ma ei taha õppida.
Tahan rahu ja vaikust, privaatsust."
Just, aprilli igatsen! Või õigemini aprill pani mind asju igatsema praegu. Täpsemalt siiski pani veebruari lõpp mind asju igatsema...
02.04.11
"Varsti olen nagu
need inimesed
mu ümber
tõmbavad ja tõmbavad
oma seriaale
filme
toast väljuda ei taha
stress-õgivad
loengutes käia ei viitsi
õues käia ei viitsi
ennast liigutada
ei viitsi
või
käivad toast tuppa
ütlevad
kui igav neil on
vedelevad diivanil
teleka ees
kuigi magavad
juba ammu
räägivad telefoniga
tunde päevas"
Mis seal salata, olen viimasel ajal ka ise filme tõmmanud...Aga viimased 2 ei pannud enam üldse süvenema. Nii et parem mitte tükk aega mitte midagi vaadata.
Sest kevad tuleb. Ühest küljest ma kohe üldse ei salli seda, sest siis ma hakkan nügelema-kügelema ega suuda enam absoluutselt mitte millessegi süveneda, keskenduda ega üldse mitte millegi asjalikuga tegeleda. Keskendumisvõime on sama suur kui 5-aastasel lapsel. Rahutus pulbitseb sees. Arrrgh. Rääkimata sellest, et suvel olen ma täiesti lootusetu alati. Mitte mingisugust ajutööd teha ei suuda, kohe üldse mitte. Heal juhul suudan end sundida 2 raamatut läbi lugema selle ajaga...kuidagi viisi.
Mis ma siis teen?
Käin, uitan, tuiskan, sõidan ringi vaatan, kuidas vesi vuliseb, rohi kõigub tuules, lind siristab jne. Hahaa. Päriselt ka, kahjuks...Ja kuulan hõljuvat muusikat ning unelen. Ohjah.
PULL YOURSELF TOGETHER!!! GOD DAMN IT! KAUA VÕIB!
Lihtsalt võin öelda, et vähemalt viimased 3 aastat olen ma veebruaris-märtsis täpselt samasugune. Meeleseisund on täpselt sama..ja ma loen reisiraamatuid.
Jah, ka praegu. No wonder. Ning eesti kirjandust loen samuti.
Jah, Helbemäe jälle. No wonder. Kui eelmine oli "Ainult ajutiseks", siis nüüd on "Elamata elu". "Ohvrilaeva" pole vist 2 aastat lugenud...
Ja tsiteerin jälle iseennast.
26.03.11
"It is. SO beautiful...Kõik on.
Sain eile oma aasta võimsaima/ilusaima elamuse. Keset liustikulaadset välja arktiliselt tugeva ja külma tuulega, kuldse päikseloojanguga ning voogava pinnatuisuga, mis liikus mu poole tohutu kiirusega nagu merelaine."
24.03.11
"Eskapism on totaalne.
Elan raamatutes ja seiklustes, mis on leidnud aset kõikjal mujal kui Eestis, kui tavapärases argipäevas. Või siis elan kaasa samasugusele skisoid'ile nagu ma ise.
Kevad tuleb. I can feel it...
Tulgu kiiremini, rsk. Tahan, et lumi juba ometi ära sulaks. Et oleks lagedad väljad ja palju-palju vett."
18.03.11
"Virvendan ühest meeleolust teise. Täpselt nagu Eesti ilm.
Kevad ikka vist tuleb, sest paanika väheneb nagu ka unetus.
Ilus on (..kuni hetkeni, mil saan taas vastu pead ja jalgu)"
16.03.11
"Tead, sa peaksid oma kribamisenergia fokusseerima pärisromaani kribamisse. Sellisesse, kus on põhjamaiselt karm ja nõiduslik loodus, mererannal kappavad suksud ning igal sammul kohtad jalustrabavate põselohkude, romantilise naeratuse ja pikkade lõngadega kuumi kutte."
Muhahahaaa...
11.03.11
"I can
Tean suurepäraselt, kui vaimuhaige mulje see labiilne virvendamine jätab.
Ma olengi rahutu virvendaja. Siis, kui ma pole rahul/s. Ja rahus olen ma vaid suvel.
Tunnen jälle inspiratsiooni, motivatsiooni.
/---/
"Õnne alustala on lihtne: ise sepistad oma tuleviku. Ise pead saavutama sisemise rahu, ise leidma energia. Keegi teine ei saa aidata. Oled iseenda jumal!"
"Inimesel peab olema palju aega – vaja on ju lugeda, kõndida ja vaadata ning nautida, kogeda, tunda. Elu ei tohi olla kiire läbikõnd, kus ainult peab ja kästakse ning kus puudub vabadus ise otsustada."
06.03.11
"Ma olen välja surnud.
Vegeteeriv zombie.
Ma ei saa aru, mis toimub. Ennekõike MIKS toimub.
Ei suuda vihastadagi. Ikka see apaatia.
Kõige rohkem vihkan ma seda, et see ülimalt ebakindel ja pessimistlik hoiak rikubki ära igasugused võimalused edule."
Max Richter - Sarajevo
02.03.11
"Alaväärsuskompleks sõidab täiega sisse. Ja minu mina "leegib hirmsa ajuga preeriasse".
Taaskord tekib küsimus, mis on perse ülivõrre.
Kõige persemad meeleolud."
24.04.11
"Inimesed üritaks mulle justkui elu sisse puhuda. Asjatu üritus, ma ütlen.
Huuhuu! Hehee! Juhhuhhuuu!
Lahe! Tore! Vinge! Äge! Mine! Tee!
My ass..Ei huvita. Vaatan tuimalt seda entusiasmi ning üldse ei kõiguta.
Tahan vaid, et mind rahule jäetaks."
21.04.11
"Kulgesin bussis maalt linna. Üle lagedate ja tuhmide aprilliväljade täis vett ja hanesid.
Bussis kõlas Mari Kalkuni "Vilu öö".
Vilu öö on kui ma uinun,
kaste langeb üle jalge.
Kui ma puudutusest ärkan
on mu ümber soe ja valge.
Linnast paistis aknast sinine jõgi. Tuul vingus, kõik nagises ja mürises. Tuul keerutas prahti.
On kevad. Ma ei taha õppida.
Tahan rahu ja vaikust, privaatsust."
Just, aprilli igatsen! Või õigemini aprill pani mind asju igatsema praegu. Täpsemalt siiski pani veebruari lõpp mind asju igatsema...
02.04.11
"Varsti olen nagu
need inimesed
mu ümber
tõmbavad ja tõmbavad
oma seriaale
filme
toast väljuda ei taha
stress-õgivad
loengutes käia ei viitsi
õues käia ei viitsi
ennast liigutada
ei viitsi
või
käivad toast tuppa
ütlevad
kui igav neil on
vedelevad diivanil
teleka ees
kuigi magavad
juba ammu
räägivad telefoniga
tunde päevas"
Mis seal salata, olen viimasel ajal ka ise filme tõmmanud...Aga viimased 2 ei pannud enam üldse süvenema. Nii et parem mitte tükk aega mitte midagi vaadata.
Sest kevad tuleb. Ühest küljest ma kohe üldse ei salli seda, sest siis ma hakkan nügelema-kügelema ega suuda enam absoluutselt mitte millessegi süveneda, keskenduda ega üldse mitte millegi asjalikuga tegeleda. Keskendumisvõime on sama suur kui 5-aastasel lapsel. Rahutus pulbitseb sees. Arrrgh. Rääkimata sellest, et suvel olen ma täiesti lootusetu alati. Mitte mingisugust ajutööd teha ei suuda, kohe üldse mitte. Heal juhul suudan end sundida 2 raamatut läbi lugema selle ajaga...kuidagi viisi.
Mis ma siis teen?
Käin, uitan, tuiskan, sõidan ringi vaatan, kuidas vesi vuliseb, rohi kõigub tuules, lind siristab jne. Hahaa. Päriselt ka, kahjuks...Ja kuulan hõljuvat muusikat ning unelen. Ohjah.
PULL YOURSELF TOGETHER!!! GOD DAMN IT! KAUA VÕIB!
luminous
Praegu on selline tunne, et igatsus sööb mind elusast peast ära.
Eriti, kui kuulasin seda pala ning vaatasin teatud pilte.
Ei oska öelda muud, kui et aaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaa.....
whyyyyyyyyyyyyyyyyy.....
I am going CRAZY!
Max Richter - Luminous
Friday, March 2, 2012
varielu
Vaiko Eplik - Varielu
Taaskord suurepärane, ei ole midagi öelda.
Kui palju sagedamini kasutataks sümfoonilist saadet mitte klassikalise muusika esitajate poolt, siis ma oleks üliõnnes. (jee, see lause on nii suurepäraselt ladus ja eestipärane)
Luuletus on ka lihtsalt suurepärane, meelolukas ja võluv.
Mul keha ei ole, kuid hommikul tõuseb mu vari.
Tema tumedad sõõrmed kobavad ust.
Ta puhtaks küürib rohu kastene hari,
kuid valgeks vari ei saa. Ta ikka on tohutu must.
Siis pikapeale kaob kastese hommiku uudus
ja piidleb mu varju päikese põletav pilk.
Nüüd närbub mu vari kui taim, kellel veest
on puudus, või vaevleb kui lootsikus siputav silk.
Ent õhtul, kui kraavides krooksuvad konnad kooris,
mu vari saab juurde jõudu ja reipust uut.
Siis aga, kui orud on päikeseloojaku looris,
asub mu vari kartmatult ootama kuud.
Üle sinise plangu tõuseb punane kuu,
aias hämaralt naerab kõrvitsakari.
ning kõrvitsate vahel pleegivad mu luud.
Mu keha on kõdunud. Alles on vari.
See vari on suur ja pehme kui samet.
Ukse-esiselt sirutub planguni ta.
Nii ere on punane kuu. Ta kiirte hame
piirab mu varju üle taeva ja maa.
Taaskord suurepärane, ei ole midagi öelda.
Kui palju sagedamini kasutataks sümfoonilist saadet mitte klassikalise muusika esitajate poolt, siis ma oleks üliõnnes. (jee, see lause on nii suurepäraselt ladus ja eestipärane)
Luuletus on ka lihtsalt suurepärane, meelolukas ja võluv.
Mul keha ei ole, kuid hommikul tõuseb mu vari.
Tema tumedad sõõrmed kobavad ust.
Ta puhtaks küürib rohu kastene hari,
kuid valgeks vari ei saa. Ta ikka on tohutu must.
Siis pikapeale kaob kastese hommiku uudus
ja piidleb mu varju päikese põletav pilk.
Nüüd närbub mu vari kui taim, kellel veest
on puudus, või vaevleb kui lootsikus siputav silk.
Ent õhtul, kui kraavides krooksuvad konnad kooris,
mu vari saab juurde jõudu ja reipust uut.
Siis aga, kui orud on päikeseloojaku looris,
asub mu vari kartmatult ootama kuud.
Üle sinise plangu tõuseb punane kuu,
aias hämaralt naerab kõrvitsakari.
ning kõrvitsate vahel pleegivad mu luud.
Mu keha on kõdunud. Alles on vari.
See vari on suur ja pehme kui samet.
Ukse-esiselt sirutub planguni ta.
Nii ere on punane kuu. Ta kiirte hame
piirab mu varju üle taeva ja maa.
Subscribe to:
Posts (Atom)