Dead Can Dance

On 3 muusikalist kooslust/inimest, kes mind lihtsalt lakkamatult vaimustada suudavad:

* Lisa Gerrard
* Dead Can Dance
* Sigur Rós

Ja ma ütlen: minu jaoks on Lisa ja Dead Can Dance'i muusika lihtsalt teisest maailmast. Peab olema. Täiesti uskumatu, kuidas on üldse võimalik sellise asjana jõuda.



Jätte kõrvale vestluse laadis (enam-vähem nii, täpselt ei mäleta)

A: "Issand, mis asi see veel on? Kui ma sellist asja kogu aeg kuulaks, siis ma läheks hulluks"
B: "See on kõige parem muusika ever. Ma kuulan seda pidevalt."

...siis ma arvan, et üldjoontes nad mulle masendavalt ei mõju (v.a mõned lood), vaid tõsiselt! Nad on tõsised. Ja nagunii enamuse jaoks on nad masendavad, kuid minu jaoks mitte. Tõsidus! Ja ilus tumedus. Lihtsalt imeilus!
Tõsidus on siiski põhimärksõna. Ma tunnen, et ma tüürin järjest rohkem ja järjest suurema tõsiduse poole. Jah, see on ju nii masendav, eks ole...Või siis mitte. Mulle meeldib tõsidus. Mitte kuiviklikkus, täielik huumoripuudus vms. Vaid see, kui ei tehta mingeid üleliigseid lollakaid vaimukusi. Kui räägitakse, nii nagu asi on, kui kõik on konkreetne, lühike ja tõene.
Ja ma tean, et ma vist tüürin liiga palju sinna igasugusest rõõmust välja pigistatud moraalijüngerluse poole. Aga ma ei tea. Ehk siiski mitte...

Pealegi, pühendumusel on tõsine nägu. Jajaa, võib öelda, et millegi nautimine tekitab rõõmu ja naeru, aga minu kujutluses tõelise pühendumusega midagi tehes, on see siiski tõsine ja kõikehõlmav keskendumine mitte maniakaalne naeratus.

Mis iganes..ma ei tea, mida ma siin üldse ajan või öelda tahan.

Dead Can Dance - Severance


Dead Can Dance- Xavier


Ja siin maailmas on üks inimene, kellega, ma arvan, ma võiks olla kui hingesugulane. Erinev, kuid siiski sarnane. Ma ei tea temast palju, olen lugenud, mis teda iseloomustab. Huvid iseloomustavad palju, VÄGA palju. Ja ma lihtsalt vaatan talle otsa ja ma tunnen, et ta on SEE. Alates esimesest sekundist, mil teda nägin. See on ainulaadne. Ühegi teise inimesega pole kunagi nii olnud. Mul on tunne nagu ma vaataksin iseendale otsa. Nagu ta teaks must kõike. Nagu mina teaks temast kõike. Nagu ma tunneks teda.
Ja tal on isegi samasugune naeratus kui mul. Mingi pidev kaval muie ja kummaline pilk silmades, mis paneb mind iga kord mõtlema, et mida ta küll naerab ja mõtleb seal.
Aga ma ei ole nüüd teda ammu näinud.

Kuid nagunii on see mu naiivne kujutlus. Tegelikkuses mõjub lihtsalt see tema kummaline ja 100% vastupandamatu, erakordne ning ligitõmbav isiksus.

Kui ma kuulan Dead Can Dance'i siis ma näen/tunnen teda. Tema ongi Dead Can Dance. Osaliselt.
Inimene, kes on nii deadcandance, ei saagi olla muud, kui uskumatult erakordne, sügav ja nii väljaspool siinset maailma.
Muidugi on selline suurepärane hiilgavus mulle kättesaamatu.
Ma tahaksin teda ka päriselt tunda. Aga siis ma oleks täiesti kadunud. Täiesti!
Omadega segi.
Ja tegelikkuses ei ole ma kõik need viimased korrad suutnud talle otsa vaadata. Ma vahin maha või mööda ja süda väriseb sees. Sest kui ma ka pilgu tõstan, siis ta vaatab oma superkavala ilmega mulle otse näkku.
Tegelikult on tema intelligentsus lausa hirmutav.

Öö mõjub - ma peksan täiesti segast!
Ilmselgelt olen ma selle blogi sisust täiesti kõrvale kaldunud.

Dead Can Dance- Anywhere out of the World


Dead Can Dance- In the Wake of Adversity


Dead Can Dance- Windfall



Dead Can Dance- Summoning of the Muse


Dead can dance - Enigma of the absolute


Oh, HOW I adore Dead Can Dance.

moon and moon

Bat For Lashes - Moon And Moon

morning mist

Jah, hämmastav, kuivõrd lihtne on mu tuju rikkuda. Normaalsest apaatsesse depressiivsusse tagasi jälle.
Tunne on kuradi kurb.

Tunnen ennast nagu kräpp, kelle kohta on kõigil ainult halba öelda ja negatiivseid hinnanguid jagada. Ja mina olen kõiges süüdi. Alati, eks ole.

Sebastien Schuller - Morning Mist

with the notes in my ears

Peter Broderick - With the Notes in my ears


oh the ones i often dreamt of
with the notes in my ears
and the ones i often mimicked
with the notes in my fingers

and my bed is on the floor
yes my bed is on the floor
of one of the ones i often dreamt of
with the notes in my ears

and that's why i know that i can say
i'm lucky today
and that's how i know that it's time
to be brave

weep

We're all weeping now, weeping because
There ain't nothing we can do to protect you


O'CHILDREN BY NICK CAVE


Viimased päevad on tunne nagu hormoonid möllaks ehk siis järjekordne superemotsionaalsuse periood (ei mäletagi, millal viimati oli).
Täna on silma märjaks võtnud ja eriti palju hinge läinud:
1. hommikul ühes multikas mingi hetk (see oli ikka naeruväärsuse tipp!!)
2. ühes sarjas mingi moment
3. üks konkreetne lugu (muusika)
4. üks konkreetne saade, mitmed hetked sellest
5. klipid ühest sarjast

No kammoon, see on lihtsalt naeruväärne.

Öhöhöööö, nuta puruks, nagu rase naine.

Ei, ma ei hala masendusest, vaid kõik on niiii üliliigutav...

Unenäod on ka vastavad. Näiteks täna ma nägin unes, et olin nutma puhkemas ja üldse oli jube tore olla seal, selline tunne, et kukun kohe kokku psühholoogiliselt.

Jess, ja nüüd mu nina jookseb pidurdamatult vett.

16

Arvake ära, kes see kirjanik on?

Temaga seoses tuleb kohe meelde, kuidas Roy Strider ("Himaalaja juttudes") teda kohtas. See oli "Himaalaja juttude" kõige suurem wtf-moment, sest kuidas on võimalik kohtuda ja rääkida inimesega, kes on juba aastaid surnud.

Igal juhul on ta lakkamatult mu suur lemmik.
Supergeniaalne.

Nii uskumatu kui see ka poleks, ei olnud ma "Vendasid Lõvisüdameid" kunagi lugenud.

"Pipi Pikksukk"
"Röövlitütar Ronja"
"Karlsson katuselt"
"Vahtramäe Emil"
"Mio, mu Mio"
"Vennad Lõvisüdamed"

No absoluutselt kadestusväärne.
Ma alati imestan, kust kirjanikud sellise fantaasia võtavad. Miks mul sellist fantaasiat pole? Ma ei suuda kunagi mingeid huvitavaid ja erakordseid karaktereid välja mõelda. Mitte välja mõelda, vaid nende peale tulla.

Ma ei tea, kuidas osad inimesed suudavad loomingulisuse ja fantaasia säilitada. Mulle tundub, et minul on need nüüdseks täiesti hävinenud.

angel

Gavin Friday - Angel