moments of pleasure

Kate Bush - Moments of Pleasure


Eile tekkis mingite uitmõtete ajel teatud uus idee ja leidsin taas midagi esimese 30 sekundi jooksul...Tegelikult pole neist ideedest ükski uus, vaid midagi, mis on aastaid kuskil kukla taga olnud. Sisemise vajaduse hääl. Tühipaljad roosad unistused. Kuid kõik on väga keeruline ja ebakindel nagu alati...

"Alustamine on raske, sest tee unistuseni on MEGApikk. Ja tundub, et see tee läheb vales suunas kah veel."

Olen nii tüüpiline. Piisab vaid ühest põgusast kokkupuutest, põgusatest hetkedest, põgusast pilgust sinistelt silmadelt ja see jääb mind kummitama...
Vahin jälle klaasistunud pilgul seina...
Krt!

Naeran iseenda üle, mis mul muud üle jääb.
God, I'm hopeless!!

Lisaks järjekordne intensiivne unenägu.
Ilmselgelt on mul viimasel ajal tugev suhtlemisvaegus, nagu ma olen märganud. Seda oleks ka raske mitte märgata...

Kate Bush - Suspended in Gaffa


Lisaks kummitab see:

Lykke Li - Sadness Is A Blessing

Purpurne surm

                                                                                                  (R. Vjatkin)

„Käsin pöörata purjeka sadamasse. Must melanhoolia laskub alla. Kurbus kui niiske udupilv matab mind enesesse. Ma ei tea isegi, mis on juhtunud minuga. Nad on söönud mu rõõmu ning armastuse. Kõik illusioonid varisesid kokku kui hunnik tuhka. Kõik on petlikkus, kõik on toorus, kõik on vastik ning igav. Pole midagi ilusat ning püsivat, sest kõik on müüdav ning läheb hallitama, olgu see naine või juust.“

August Gailit - "Purpurne surm"

iamamiwhoami

Kaifin jätkuvalt Jonna Lee'd, sama maniakaalselt ja mõnuga kui Lykke Li'd.
..ning mul on mõned ideed või plaanid...


Kõik need lood ja videod on 5+

iamamiwhoami - kill

iamamiwhoami - rascal


iamamiwhoami - idle talk

iamamiwhoami - b

golden words in the white world...

"When you are in light, everything will follow you. But when you enter dark, even your own shadow will not follow you."

Just seda ülalolevat mõtet olen ma muuhulgas viimasel ajal veeretanud, tegelikult mõlemat kahte.

Pärast eilse postituse kirjutamist muutus seal kirjeldatud tunne veel intensiivsemaks, kuna pidin lisaks veel täpselt sobiva probleemiga tegelema...Tulemuseks oli see, et meeleolu oli õhtuks peaaegu leinalik.

Täna oli juba tunduvalt parem, kuid siiski ma mõtlen intensiivselt...ehk siis: where's the way out.

Mu alateadvus kõneleb minuga taas intensiivselt. Pärast kõiki neid paari viimase päeva emotsioone ja mõtteid sain vastavasisulise unenäo, mis pani mind mõtlema, et võib-olla ma ikkagi olen midagi kaotanud...Unenägu, selles ja 2 viimast päeva reaalelus valitsevad emotsioonid rääkisid selget keelt...Kõndis järjekordne inimene läbi mu unenäo, nagu ka keegi teine sellele eelneval ööl...Aga seekord polnud tegemist süümepiina-, vaid igatsusunenägudega...Üldjuhul, kui näen mingeid väga tugevate emotsioonidega ning realistlikke unenägusid, siis ongi tegu ühega neist. Süütunne ja igatsus vist ongi põhiasjad, mis mind mu unenägudes kummitavad, mis paneb mõtlema, et...

Jumal räägib vist minuga läbi mu unenägude...


Minu ainuke tõeliselt intensiivne, lõpmatult kummitav ja järelejätmatu tunne on igatsus...


Ma ei tea, kus ma olen, aga igatahes mitte selles maailmas. Ma pole kunagi Kohal. See ongi asjaolu, mis mind alati elus hoiab - eskapism. Tegelikult on see ilmselt ka üks asjadest, mis ei lase mul Elama hakata...Alati ma põgenen oma pähe, kujutlustesse...Ükskõik kui hall on argipäev, seal on alati värvikad lood. Nagu neis ülimalt reaalsena tunduvates ja intensiivse emotsiooniga unenägudes. Seal on alati Elu. Minu hullus peas, minu roosadest õhulossidest koosnevas eeterlikus peas on alati Elu...

Need järgnevad on kõik kuldsed sõnad...Et mulle need tegelikult kohale jõuaksid, võttis nähtavasti aasta aega...Nagu ka arusaamine, et ma pole siiani astunud ühtegi sammu ligemale nende asjade täitmisele, mis  ma järgnevate sõnade autori jaoks paberile kirja panin...

"Sa oled praegu ilmselt üsna "blank face"-iga vaatamas seda sõnumit ja üleüldse veebis nagu tuim ja tundetu puutükk. Ent sisemiselt pole sa tühi. No-no, seespool toimub arusaamatuse möll ja segaduse keeristorm, saan ma õigesti aru?
Oled passiivne. Ja istud ja lamad ja.. lihtsalt vegeteerid. Ussikeste jaoks. Sest kõik, mis su ümber on, nõuab täiuslikkust. Seega oled täiuslik failure."

"Sa võtad end kokku ja siis teed ühe sammu. Hirmutava sammu! See oli jube! Aga sa said hakkama! No ja siis vaatad ümberringi - ahh, kõik jooksevad ja hüppavad juba. Sina alles sammud. Vähe veel - nad küsivad ka: "Miks sa ei jookse? Mida sa seisad? Pane ajama!"
Asi ongi selles, et inimesed ei võrdle iseend sinuga. Nad mõtlevad iseenda maailmaks ja võrdlevad maailma sinuga. Nad ei kujuta ette, et tema ja sinu erinevused-sarnasused, katsumused ja edusammud, vaid KÕIGI edu vs sinu väike samm."

"Fear of failure. Läbikukkumise hirm. Kas sa juba pole läbi kukkunud? Tunne on ju niisugune, nagu oleksid vajunud koos põrandaga keldrisse. See on põhi. Jah on võimalik veel enam põhja vajuda - asendada tegevusetu passiivsus ja enda unistustel tammumine aktiivse enesehävitusega. Sealt edasi on ainus tee - tee ussisöödaks.
Sina pole veel nii kaugel. Mina olen sellest august välja astumas, kobamisi ja pimedas, ent ma näen juba esimesi valguskiiri. Oeh, valgus on üks asi mida organism ju vajab - olgu see päikeselt või õnnetundest.
Ja ma kuulen sind kohe selja taga. Ma tundsin veidi aega tagasi end lootusetuna ja õnnetuna, segaduses ja.. Ja selline tunne oli, et roniks tekikotti ja hakkaks suvalises suunas vehkima, sest ma ei osanud ega julgenud enda energiat millelegi rakendada. Ma raiskasin enda elu. Elasin oma aega tühja.
Mulle tundub, et sa oled sama kaugel, kus ma toona olin. Sul puudub fookus. Maailm on üks paras udukogu. Ja ei oska valida suunda, sest sul pole aimugi, mis seal ees on."

"Ma küll vajusin auku, sest ma ei uskunud, et teisiti on võimalik. Ma arvasin, et kõik, kes on päriselt õnnelikud, jõudsid sinna seda teed mööda, nagu kõik tuupurid, ärihaid, töönarkomaanid jt. Ma arvasin valesti. Need ühes päevas elavad inimesed on õnnetud, aga tõeliselt õnnelikud ei raiska oma päeva lootusele, et järgmisel päeval saavad nad edukaks ja õnnelikuks.
Nad kasutavad iga oma hetke, iga oma päeva elamiseks. Sest järgmist päeva ei pruugi tulla. Ja kui tuleb, siis on nad õnnelikud. Nüüd ja kohe!"

"Aitäh,..., see aeg, mille ma kulutasin masetsemisele - kogu see aasta - see oli väärtuslik. Ma ei võrdle seda mineviku väärtuslike hetkedega. Ma võrdlen seda võimalusega, mida ma ei taha. 2010 sügis-talv ja 2011 on aeg, mil sina aitasid mul end pimedas keldris püsti tõusta ja näha, et kelder pole ainus koht, kus elada ja olla. Tänud!"

"Õnne kohta olen ma ühtteist õppinud enda vaba aasta jooksul täis proovimisi ja tohutult feilimisi. Ma pole vist oma eelneva elu jooksul NII palju feilinud kui nüüd! /---/ Ühesõnaga - ma proovisin, ma feilisin, ma proovisin, ma feilisin. Üks teise otsa hunnikusse. Ja mida ma nüüd teen? Ma olen õnnelik. Sest ma andsin endale pärast iga feili võimaluse õppida. Olgu see siis kõik eelnevad 19 aastat või selle ühe aasta feilid - ma rahunesin maha, mõistsin, miks ma kardan ja mis on mu hirmud, sain aru, mille poole hinge tõmbab, kuulasin, mida soovib mu keha füüsiliselt, vaimselt kui ka sotsiaalselt. Mängisin peas tulevikuvõimalusi läbi ja küsisin endalt, kas mulle meeldiks see.
Nüüd ma tean, mida ma vajan - nii arengus, tegevustes kui ka suhetes."

"Alustamine on raske, sest tee unistuseni on MEGApikk. Ja tundub, et see tee läheb vales suunas kah veel."

Jälle üks pala, mille saatel saab hästi oma roosadesse õhulossidesse põgeneda...
Hõljun järjekordselt kuskil väga suurejooneliste (emotsionaalsete) maastikega maailmas ja mida ma näen ei ole üldsegi mitte see, mis aknast ja kuhu tahes vaadates tegelikult paistab...
Sellele on lihtne seletus, ma olen hikikomori.
.

Soundtrack - Pride and Prejudice - Your Hands Are Cold

Nüüd ma saan vist aru, miks mu kaastunne nende suhtes nii määratu tugev oli ja on siiani..Ma nägin, mis oli see, mida nad kaotasid ja nüüd ma mõistan, et ma vist ise olen vähemalt osaliselt sama kaotanud....

life ends

Fragile. Vulnerable.
Mingi kurbus. Mingi igatsus.
Kõik on nii kehvasti. Miski ei näi paremuse poole liikuvat, hoopis vastupidi. Jamad kuhjuvad üle pea.

This shit will never end. Täiesti uskumatu lihtsalt...


I've lost everything.

Eskapism on tore, aga...kui sellest väljuda, kui tabab rida äratundmishetki, siis näed täpselt, kus sa oled...
ehk siis mitte kusagil.

We Bought A Zoo Soundtrack | 12 | Whole Made Of Pieces

Selle muusikapala saatel on hea valutada, igatseda, halada...

Eriti pärast avastamist, et isegi inimesed, kes on justkui kaelani sitas, on tegelikult paremas seisus kui mina...või vähemalt nad olid paremas seisus kui mina. 

Neil oli vähemalt midagi kaotada. 

Nad kaotasid midagi.

Aga mitte mina...

Kui ma ütlen (juba viimased paar aastat), et ma olen kõik kaotanud, siis ma tegelikult ei ole...sest polnudki midagi kaotada...

My hands are empty...

Ma olen vaene, igas mõttes.

Ei masendus, vaid mingi lakkamatu valu (ja sentimentaalsus) on mind vallutanud viimasel ajal, mu üle täielikult võimust võtnud...

Ehk siis mind kummitab viimasel ajal taas intensiivselt kaastunne. Naeruväärne, aga ma halan/"valutan" teiste kaotuste, kurbuse ja valu pärast, mitte enda näruse elu tõttu. Nii valutangi pea iga päev, et ei suuda kohe olla...

Sama hullumeelne kaastunne ja valu nagu tookord, kui pidin istuma ja vaatama kedagi...kuidagi..olemas ja rääkimas. 

Muusikat mai viimastesse päevadesse

Kevadroheluses ringi sõites on seda lugu kuulata väga kaif.
Fun.: We Are Young ft. Janelle Monáe

Järgnev on ka omamoodi meistriteos, iseäranis video. Järjekordne Rootsi päritolu lauljanna (+Laheh, Lykke Li).
Neist rääkides siis Rootsi eurolugu mulle absoluutselt ei meeldi, kuid lavashow ja esinemismaneer olid väga head ja kunstipärased. 5+ vähemalt selle eest.
Naljakas on see, et Norra jäi jälle viimaseks. Minu meelest ütles Reikop, et Norra on tervelt 9 korda viimaseks jäänud, ehk siis 20% kordadest. Selle aastaga kokku siis 10. korda viimane koht. Aga ma ei tea Eurovisionist midagi, sest pole viimased 10 aastat seda jõlemuusika konkurssi jälginud. Kui vaatasin viimase 10 aasta Eesti lugusid, siis selgus, et minu jaoks oli üks neist lugudest ja esitajatest täiesti võõras. Nii eurovisioni-asjatundja olengi. Ma ei teadnud isegi, et see nõme lugu, mida raadiost kuulda olnud on, on eelmise aasta võidulugu....Sel aastal Eurovisionit vaadates mõtlesin, et miks see lugu nii tuttav on. Loll, eks ole. Sama oli Rybak'i looga:D Kuidas on võimalik nii loll olla? On, kui ei jälgi absoluutselt Eurovisioni (peale meie enda loo valimise), ei kuula eriti raadiot ja ei pööra tähelepanu sellele, kes võidab. Selgelt ma seda igal aastal kuulsin, kes võitis, aga lugu, esitajat ja maad jne kokku ei viinud. Polnud ka huvi kuulata, milline see lugu oli.

Eelmine aasta oli siiski üllatus, sest väga mitmed lood mulle isegi meeldisid. Sel aastal aga kuulasin esimest 15 lugu ning ainuke, kes mulle meeldis...oli Ott. Irv, Norra Eurovisioni ebaõnnega meenub see, et Breivik näiteks on suur Eurovisioni fänn ja jälgib seda vist alati. Ma pööran iga teema tema peale XD. Mis teha.

Ja minu lemmik Eurovision'i lugu on siiski Sèbastien Tellier'i "Divine":P Päriselt ka.

 (Jonna Lee) - Play

august 2012

Ei teagi, kust alustada, aga...ma olen hull.

Kui eelmisel aastal oli "august 2011", siis nüüd on "august 2012".

Kuna ma "sügelen" siin rahutult ja üsna pidevalt juba 3 aastat, siis viimasel ajal on kukla taga mingid mõtted nö valminud ja see "sügelus" eriti intensiivseks muutunud. Sest ma tean, et kui ma ei lähe, siis ma sügelen sama rahutult ikka edasi. Enne ei saa rahu noh.

Eile kerkisid mingid ideevirvendused eriti tugevalt ja oleks neist ehk ülegi saanud, kuid juhused...Juhused on sellised nagu oli ka eelmine kord enam kui 5 aastat tagasi. Puhtjuhuslikult märkan midagi, haaran sellest kinni ja nii ta läheb. Selle juhusliku kokkulangevuse mõjul ei saanud muidu, kui pidin guugeldama. Aega võttis vist vähem kui 60 sekundit, kui leidsin midagi...Enam-vähem täpne plaani "august 2011" kehastus. Märk? Enne? Peaksingi kinni haarama sellest? Olenemata sellest, et on väga mitu aga, üks neist see, et mind peetaks "hulluks ja lolliks", kui praegusel ajal ja seisus läheneksin. Who knows...

God!

Samas kardan seda, mis saaks pärast tagasitulekut. Mitmekuine sügav masendus nagu eelmine kord, asjaolusid arvestades tõenäoliselt palju hullemgi veel. Samas, ega ei peakski ju naasema iseenesest....

Point on selles, et ma olen sellest rutiinist ja "hallist argipäevast" liigagi tüdinud ja peakski ometi kord tegema midagi värvikat ja hullumeelset, millest ma seni vaid unistanud olen. Aaaaa.......

Üleeile kolasin ma nendel teedel...

Ludovico Einaudi - Reverie