this woman's work

...what's gonna happen tomorrow....

Kate Bush - This Woman's Work

ABB "hullusest"

16 asjatundjat 17-st, kes teda vanglas 3 nädalat järjest jälgisid, arvavad, et ta on süüdiv ehk siis terve mõistusega.

Minu jaoks siiani kõige asjalikuma ja mõistlikuma jutuna on mõjunud need (psühhiaatrite) tunnistused:

"Johannesen's theory is that Breivik's sense of failure has been of great importance that he may have been more and more radicalized

- It was so difficult for him to bear, and in the stage, he has become more radical, and ideology has been important to him to save himself.

Johannesen said he believes the defendant is different in court than in Ila, where he can allow himself to be more relaxed.

- Here in the court, he plays a role which he totally does not get to. He is a bit clumsy at it, said the witness.

He has a logical and coherent speech. He has not shown any signs of cognitive impairment. He has shown consistently good concentration and attention, good working memory, and his ability level is the average of the population, says Johannsen.

Breivik is a particularly difficult case.

She has met many murderers and people with mental disorders, but admits, however, that Breivk is a special case.

- It is very difficult to assess psychosis in Breivik because he has an enormous amount of knowledge, although this is not the breadth of knowledge, so he has an overview of a lot.

More empathy than I first thought
Johannesen said it seemed as if Breivik moderated gradually in court.

- To me it shows that he understands that things can look very strange to others. He sees that this is more comical than he had imagined, says Johannessen of the Oslo District Court.

He believes the accused has given a credible explanation of why he sometimes smiles at inappropriate places. The witness did not want to go into detail on this, but said in court that he had seen things that could explain why the defendant smiled.

He is not an empathetic person ... but as time has gone, so I understood that he shows the person that he has been described by friends. He is a different person when he wants to play their roles.

- I would not say he has a lot of empathy for the family, but there's something there that I did not think at the very start, add to the psychological specialist.

Tried to get leaks to the media
He also says Breivik has been playing on emotions in an attempt to influence those who treated him. He also tried to get them to leak the information to the press.

- He believed what he says to us is leaking to the media, so he thought he could use a bit, said the witness.

Johannesen said this slowed as they denied that they were going to tell something from their conversations.

He is not concerned with sane safety issue as many would think. He shows an ability to anticipate the comments in the media. He can say that "At present I am probably more irresponsible," and I see on TV that is what the commentators say.

Johannesen said that the most important for Breivik is that there is interest in the matter.

- It encourages more people to read his compendium."

Good idea. Ma polegi tema manifesti juba üle kuu aja lugenud, kuna mulle ei meeldi arvutis pikki tekste lugeda, mistõttu..khm..peaksin kõik selle 3.nda osa välja printima, hahaa XD 

ABB võluv kaitsetiim, kooseisus (vasakult): Tord Jordet, Odd Ivar Grøn, Geir Lippestad, Vibeke Hein Bæra

Reedel oli eriti vaimukas, kui üks tunnistaja (prof. Malt) kahtlustas, et Breivikul võib olla Aspergeri sündroom. Kui ma arvasin, et see on naljakas, siis naljakamaks läks, kui nägin, et ühtlasi kahtlustab ta Tourette'i sündroomi. Seda tunniajase vaatluse põhjal, mis ta kohtus tegi. No siis hakkas juba tõesti naljakas...Kari psühhiaatreid on koos ning loobitakse kõikvõimalikke diagnoose õhku: paranoiline, skisofreenik, nartsissist, psühhootiline, depressiivne, Aspergeri sündroom, Tourette'i sündroom. 

Parem võiks juba tulla kohtusse ja lugeda ette kõikvõimalikud diagnoosid, mida mingite sümptomite klappimisel on võimalik panna.

Breivik oli selle tunnistaja jutust üsna häiritud ning sekkus,öeldes, et see on alandav ja solvav. 

ABB katkestab tunnistajat (ilma tõlketa)

Ütles, et algul tundis ta end üsna solvatuna, aga siis tundus see kõik tema jaoks lihtsalt koomilisena.

Antud tunnistaja ütluste ajal Breivik korduvalt naeris ja muigas.

"I want to congratulate Malt with a well-executed character assassination. Maybe the best since 22 July"

Kohtupsühhiaatrid, 2 neist (ABB-le lähemal istuvad) järeldasid, et ta on süüdiv, ülejäänud 2 järeldus oli, et ta    on süüdimatu.

Selline Postimehe artikkel ka:

Breivik on nagu Hannibal

"Johannesen ütles kohtule, et ta on «täiesti veendunud», et Breivik ei ole vaimuhaige, ja omistas talle poliitiliselt ekstreemse radikaalse nägemuse. «Tema ideoloogiat ei saa ravida ühegi teraapia või ravimiga,» sõnas Johannesen."


Mõned netikommentaarid:

"Korrektsuse mõtes tahan nüüd lugeda ka Breivik`u arvamust sellest kohtumisest. Pakun välja pealkirja - Breivik - vestlus psühholoogiga oli nagu kohtumine hulluga."


Ja mida ma isegi arvan:

"Ma sain sellest pealkirjast ja sisust nii aru, et kogu analüüsiva vestluse hoidis Breivik vestluse Kontrolli enda käes ja Kontrolls ka seda mida avaldas. Tähendab Breivik tunneb psühholoogiat ja oskab manipuleerida. 
Kuigi kohtuPsühhiaatriga pole mõtet manipuleerida siis tark inimene annab edasi seda infot mida peab vajalikuks ja segab psühhiaatrit oma küsimustega, et Psühhiaater ei saaks talitada plaani kohaselt.

Kõrgemaks psühholoogiaks võib lugeda seda, kui suudad küsitlejat kogu vestluse küsitleda nii et ta ei saaks arugi et on kaotanud kontrolli vestluse üle."


Hahhaaa järgmise kommentaari peale:

"Ma loeks parema meelega tammepuust nuia meenutusi kohtumisest Breivikuga."
Sama kehtib kahe järgneva kommentaari kohta:

"Ekspert, kes endale selliseid võrdlusi lubab, ei ole tõsiseltvõetav."
vastus:
"Täpselt nii. Selline ekspert on tasemelt võrreldav Miki-Hiirega."

Kate Bush - Wow

moments of pleasure

Kate Bush - Moments of Pleasure


Eile tekkis mingite uitmõtete ajel teatud uus idee ja leidsin taas midagi esimese 30 sekundi jooksul...Tegelikult pole neist ideedest ükski uus, vaid midagi, mis on aastaid kuskil kukla taga olnud. Sisemise vajaduse hääl. Tühipaljad roosad unistused. Kuid kõik on väga keeruline ja ebakindel nagu alati...

"Alustamine on raske, sest tee unistuseni on MEGApikk. Ja tundub, et see tee läheb vales suunas kah veel."

Olen nii tüüpiline. Piisab vaid ühest põgusast kokkupuutest, põgusatest hetkedest, põgusast pilgust sinistelt silmadelt ja see jääb mind kummitama...
Vahin jälle klaasistunud pilgul seina...
Krt!

Naeran iseenda üle, mis mul muud üle jääb.
God, I'm hopeless!!

Lisaks järjekordne intensiivne unenägu.
Ilmselgelt on mul viimasel ajal tugev suhtlemisvaegus, nagu ma olen märganud. Seda oleks ka raske mitte märgata...

Kate Bush - Suspended in Gaffa


Lisaks kummitab see:

Lykke Li - Sadness Is A Blessing

Purpurne surm

                                                                                                  (R. Vjatkin)

„Käsin pöörata purjeka sadamasse. Must melanhoolia laskub alla. Kurbus kui niiske udupilv matab mind enesesse. Ma ei tea isegi, mis on juhtunud minuga. Nad on söönud mu rõõmu ning armastuse. Kõik illusioonid varisesid kokku kui hunnik tuhka. Kõik on petlikkus, kõik on toorus, kõik on vastik ning igav. Pole midagi ilusat ning püsivat, sest kõik on müüdav ning läheb hallitama, olgu see naine või juust.“

August Gailit - "Purpurne surm"

iamamiwhoami

Kaifin jätkuvalt Jonna Lee'd, sama maniakaalselt ja mõnuga kui Lykke Li'd.
..ning mul on mõned ideed või plaanid...


Kõik need lood ja videod on 5+

iamamiwhoami - kill

iamamiwhoami - rascal


iamamiwhoami - idle talk

iamamiwhoami - b

golden words in the white world...

"When you are in light, everything will follow you. But when you enter dark, even your own shadow will not follow you."

Just seda ülalolevat mõtet olen ma muuhulgas viimasel ajal veeretanud, tegelikult mõlemat kahte.

Pärast eilse postituse kirjutamist muutus seal kirjeldatud tunne veel intensiivsemaks, kuna pidin lisaks veel täpselt sobiva probleemiga tegelema...Tulemuseks oli see, et meeleolu oli õhtuks peaaegu leinalik.

Täna oli juba tunduvalt parem, kuid siiski ma mõtlen intensiivselt...ehk siis: where's the way out.

Mu alateadvus kõneleb minuga taas intensiivselt. Pärast kõiki neid paari viimase päeva emotsioone ja mõtteid sain vastavasisulise unenäo, mis pani mind mõtlema, et võib-olla ma ikkagi olen midagi kaotanud...Unenägu, selles ja 2 viimast päeva reaalelus valitsevad emotsioonid rääkisid selget keelt...Kõndis järjekordne inimene läbi mu unenäo, nagu ka keegi teine sellele eelneval ööl...Aga seekord polnud tegemist süümepiina-, vaid igatsusunenägudega...Üldjuhul, kui näen mingeid väga tugevate emotsioonidega ning realistlikke unenägusid, siis ongi tegu ühega neist. Süütunne ja igatsus vist ongi põhiasjad, mis mind mu unenägudes kummitavad, mis paneb mõtlema, et...

Jumal räägib vist minuga läbi mu unenägude...


Minu ainuke tõeliselt intensiivne, lõpmatult kummitav ja järelejätmatu tunne on igatsus...


Ma ei tea, kus ma olen, aga igatahes mitte selles maailmas. Ma pole kunagi Kohal. See ongi asjaolu, mis mind alati elus hoiab - eskapism. Tegelikult on see ilmselt ka üks asjadest, mis ei lase mul Elama hakata...Alati ma põgenen oma pähe, kujutlustesse...Ükskõik kui hall on argipäev, seal on alati värvikad lood. Nagu neis ülimalt reaalsena tunduvates ja intensiivse emotsiooniga unenägudes. Seal on alati Elu. Minu hullus peas, minu roosadest õhulossidest koosnevas eeterlikus peas on alati Elu...

Need järgnevad on kõik kuldsed sõnad...Et mulle need tegelikult kohale jõuaksid, võttis nähtavasti aasta aega...Nagu ka arusaamine, et ma pole siiani astunud ühtegi sammu ligemale nende asjade täitmisele, mis  ma järgnevate sõnade autori jaoks paberile kirja panin...

"Sa oled praegu ilmselt üsna "blank face"-iga vaatamas seda sõnumit ja üleüldse veebis nagu tuim ja tundetu puutükk. Ent sisemiselt pole sa tühi. No-no, seespool toimub arusaamatuse möll ja segaduse keeristorm, saan ma õigesti aru?
Oled passiivne. Ja istud ja lamad ja.. lihtsalt vegeteerid. Ussikeste jaoks. Sest kõik, mis su ümber on, nõuab täiuslikkust. Seega oled täiuslik failure."

"Sa võtad end kokku ja siis teed ühe sammu. Hirmutava sammu! See oli jube! Aga sa said hakkama! No ja siis vaatad ümberringi - ahh, kõik jooksevad ja hüppavad juba. Sina alles sammud. Vähe veel - nad küsivad ka: "Miks sa ei jookse? Mida sa seisad? Pane ajama!"
Asi ongi selles, et inimesed ei võrdle iseend sinuga. Nad mõtlevad iseenda maailmaks ja võrdlevad maailma sinuga. Nad ei kujuta ette, et tema ja sinu erinevused-sarnasused, katsumused ja edusammud, vaid KÕIGI edu vs sinu väike samm."

"Fear of failure. Läbikukkumise hirm. Kas sa juba pole läbi kukkunud? Tunne on ju niisugune, nagu oleksid vajunud koos põrandaga keldrisse. See on põhi. Jah on võimalik veel enam põhja vajuda - asendada tegevusetu passiivsus ja enda unistustel tammumine aktiivse enesehävitusega. Sealt edasi on ainus tee - tee ussisöödaks.
Sina pole veel nii kaugel. Mina olen sellest august välja astumas, kobamisi ja pimedas, ent ma näen juba esimesi valguskiiri. Oeh, valgus on üks asi mida organism ju vajab - olgu see päikeselt või õnnetundest.
Ja ma kuulen sind kohe selja taga. Ma tundsin veidi aega tagasi end lootusetuna ja õnnetuna, segaduses ja.. Ja selline tunne oli, et roniks tekikotti ja hakkaks suvalises suunas vehkima, sest ma ei osanud ega julgenud enda energiat millelegi rakendada. Ma raiskasin enda elu. Elasin oma aega tühja.
Mulle tundub, et sa oled sama kaugel, kus ma toona olin. Sul puudub fookus. Maailm on üks paras udukogu. Ja ei oska valida suunda, sest sul pole aimugi, mis seal ees on."

"Ma küll vajusin auku, sest ma ei uskunud, et teisiti on võimalik. Ma arvasin, et kõik, kes on päriselt õnnelikud, jõudsid sinna seda teed mööda, nagu kõik tuupurid, ärihaid, töönarkomaanid jt. Ma arvasin valesti. Need ühes päevas elavad inimesed on õnnetud, aga tõeliselt õnnelikud ei raiska oma päeva lootusele, et järgmisel päeval saavad nad edukaks ja õnnelikuks.
Nad kasutavad iga oma hetke, iga oma päeva elamiseks. Sest järgmist päeva ei pruugi tulla. Ja kui tuleb, siis on nad õnnelikud. Nüüd ja kohe!"

"Aitäh,..., see aeg, mille ma kulutasin masetsemisele - kogu see aasta - see oli väärtuslik. Ma ei võrdle seda mineviku väärtuslike hetkedega. Ma võrdlen seda võimalusega, mida ma ei taha. 2010 sügis-talv ja 2011 on aeg, mil sina aitasid mul end pimedas keldris püsti tõusta ja näha, et kelder pole ainus koht, kus elada ja olla. Tänud!"

"Õnne kohta olen ma ühtteist õppinud enda vaba aasta jooksul täis proovimisi ja tohutult feilimisi. Ma pole vist oma eelneva elu jooksul NII palju feilinud kui nüüd! /---/ Ühesõnaga - ma proovisin, ma feilisin, ma proovisin, ma feilisin. Üks teise otsa hunnikusse. Ja mida ma nüüd teen? Ma olen õnnelik. Sest ma andsin endale pärast iga feili võimaluse õppida. Olgu see siis kõik eelnevad 19 aastat või selle ühe aasta feilid - ma rahunesin maha, mõistsin, miks ma kardan ja mis on mu hirmud, sain aru, mille poole hinge tõmbab, kuulasin, mida soovib mu keha füüsiliselt, vaimselt kui ka sotsiaalselt. Mängisin peas tulevikuvõimalusi läbi ja küsisin endalt, kas mulle meeldiks see.
Nüüd ma tean, mida ma vajan - nii arengus, tegevustes kui ka suhetes."

"Alustamine on raske, sest tee unistuseni on MEGApikk. Ja tundub, et see tee läheb vales suunas kah veel."

Jälle üks pala, mille saatel saab hästi oma roosadesse õhulossidesse põgeneda...
Hõljun järjekordselt kuskil väga suurejooneliste (emotsionaalsete) maastikega maailmas ja mida ma näen ei ole üldsegi mitte see, mis aknast ja kuhu tahes vaadates tegelikult paistab...
Sellele on lihtne seletus, ma olen hikikomori.
.

Soundtrack - Pride and Prejudice - Your Hands Are Cold

Nüüd ma saan vist aru, miks mu kaastunne nende suhtes nii määratu tugev oli ja on siiani..Ma nägin, mis oli see, mida nad kaotasid ja nüüd ma mõistan, et ma vist ise olen vähemalt osaliselt sama kaotanud....

life ends

Fragile. Vulnerable.
Mingi kurbus. Mingi igatsus.
Kõik on nii kehvasti. Miski ei näi paremuse poole liikuvat, hoopis vastupidi. Jamad kuhjuvad üle pea.

This shit will never end. Täiesti uskumatu lihtsalt...


I've lost everything.

Eskapism on tore, aga...kui sellest väljuda, kui tabab rida äratundmishetki, siis näed täpselt, kus sa oled...
ehk siis mitte kusagil.

We Bought A Zoo Soundtrack | 12 | Whole Made Of Pieces

Selle muusikapala saatel on hea valutada, igatseda, halada...

Eriti pärast avastamist, et isegi inimesed, kes on justkui kaelani sitas, on tegelikult paremas seisus kui mina...või vähemalt nad olid paremas seisus kui mina. 

Neil oli vähemalt midagi kaotada. 

Nad kaotasid midagi.

Aga mitte mina...

Kui ma ütlen (juba viimased paar aastat), et ma olen kõik kaotanud, siis ma tegelikult ei ole...sest polnudki midagi kaotada...

My hands are empty...

Ma olen vaene, igas mõttes.

Ei masendus, vaid mingi lakkamatu valu (ja sentimentaalsus) on mind vallutanud viimasel ajal, mu üle täielikult võimust võtnud...

Ehk siis mind kummitab viimasel ajal taas intensiivselt kaastunne. Naeruväärne, aga ma halan/"valutan" teiste kaotuste, kurbuse ja valu pärast, mitte enda näruse elu tõttu. Nii valutangi pea iga päev, et ei suuda kohe olla...

Sama hullumeelne kaastunne ja valu nagu tookord, kui pidin istuma ja vaatama kedagi...kuidagi..olemas ja rääkimas.