people know me, people love me

Ma tunnen end kui suur lendlev roosa pall. My ass, my ass...

Mul on Chopini klaveriversioon, mis on kohati väga lüüriline ja romantiline, aga see versioon kõlab suurepäraselt! Kahjuks hetkel ei leia ühtki head kvaliteetset sümfooniaorkestri versiooni sellest.
Chopin's "Marche Funebre," for Orchestra by Brandon Higley


Mina:
"jaa, kavala näoga Kingpooli mahla joomine on superseks:D
HAHAHAHAAHAAAAAA
krt, selle ma pean küll üles kirjutama"

mitte mina:
"Ja totuke Sirts lendas vastu akent surnuks, vahtides suurte silmadega haldja- ja suksumaailma teisel pool klaasi, jäädes ise emakese ülikooli lämmatava klaasseina taha. Ja ta ülikooles.."

mitte mina:
"Ja ta lausus: "jah, veel üks põhjus end maha lasta".

mitte mina:
"irw, ma kukun selle lause peale PIKALI"

mitte mina:
"Viimaks astud august välja ja kribad selle pasa, mida me sügisel ja talvel selles hallitavrohelises ühikas välja ajasime, korralikuks raamatuks. kui see juhtub, siis killin su ära (reputatsioon, noh)"

Tõnis Mägi, the King of Estonia

Täna mööda suviseid teid ja välju ringi sõites hakkas ühel hetkel kummitama Tõnis Mägi "Aeg on lahkuda" "Superstaari" versioon.

Ja just see koht, kus Tõnis Mägi siseneb. Väga mõnus.
Kummitas muidugi vaid see, kuidas Tõnis laulab. Rosanna hääl kõlab temaga võrreldes tühjalt.

See on nagu jumal siseneks stseeni...

Eesti Otsib Superstaari 2011 - Rosanna Lints ja Tõnis Mägi

defeated

See on justkui ma ise oleks selle karikatuuri teinud. Ainult, et "missed opportunities" eest saaksin ma A+

Ma oleksin ülikoolis edukas olnud ainult siis, kui oleks selliseid asju hinnatud.
Mandumises edestan ma kõiki teisi pika puuga.
See on lihtsalt nii murettekitav kui mandunud ma olen, igal tasandil...
Mis seal imestada, mul pole enam ammu mitte mingeid sihte, mille poole pürgida. Ja siis tekibki ju küsimus, et miks üldse midagi teha. Või miks üldse olla.

Täpselt selline meeleolu ongi:

Adele - Someone Like You (Live in Her Home)


Veel meenuvad kunagistel aegadel kuulatud laulusõnad:

Tal pole numbrit ega nime pole midagi mis seoks
Kõik soovid on tast jäänud maha ja ta mõtted tehtud teoks
Ta lihtsalt hulgub linnast linna ja ta minek on nii suur
Et teda ootab veel vaid surm ja tema kaaslaseks on tuul

Ta lihtsalt hulgub linnast linna pole kuhugile minna
Ta lihtsalt hulgub linnast linna pole kuhugile minna



I just feel beaten. Defeated.

Ja lõpuks ei jäägi midagi järgi.

Ei jäägi üle muud kui sinna Tiibetisse kloostrisse ära minna aastaks ajaks või kauemakski. Äkki siis muutub midagi.

Praegu aga ongi täpselt nii kurb, apaatne ja masendav olla kui ma arvasin.
Lamaks rohu sees, vaataks pilvi ja ei tõusekski sealt üles...kui ainult neid sääski poleks.

Tegelikult polekski kaugeltki nii masendav olla kui mulle pidevalt etteheiteid ei tehtaks.

Nothing's good enough.
You're useless.

Gjallarhorn

Okei...mulle tundub, et ma tahaks sellest hoopis muusikablogi teha. Ma võiks loendamatu hulga häid lugusid soovitada.

Vaatasin, et keegi on sellist lugu FB's jaganud.
Panin siis mängima ja umbes 35ndal sekundil oli esimene mõte, mis pähe tuli, joviaalne "Thank you!!!".

No tõesti. Hakkan siin kell 2 öösel tantsima.
Hahaa.
Märkasin täna esimest korda, et tõesti - suvi on käes.
Eestimaa suvi ja hää folkmuusika, mis võiks olla parem ja veel paremini kokku sobida.
Suvi on üks suur folgipidu.

Gjallarhorn - Suvetar (Goddess of Spring)

slough of despond

Fade To Black - Metallica (HD)


Life, it seems, will fade away
Drifting further every day
Getting lost within myself
Nothing matters, no one else

I have lost the will to live
Simply nothing more to give
There is nothing more for me
Need the end to set me free

Things not what they used to be
Missing one inside of me
Deathly lost, this can't be real
Can't stand this hell I feel

Emptiness is filling me
To the point of agony
Growing darkness taking dawn
I was me, but now he's gone

No one but me can save myself, but it's too late
Now I can't think, think why I should even try

Yesterday seems as though it never existed
Death greets me warm, now I will just say goodbye, *Goodbye*

Ma lihtsalt kukun ja kukun nagu Alice Imedemaal järjest sügavamale kuskile põhjatusse kaevu. Pole kunagi nii suurt meeleheidet ja masendust veel peal olnud. Lihtsalt ei suuda enam taluda seda.