The Dead

"The air of the room chilled his shoulders. He stretched himself cautiously along under the sheets and lay down beside his wife. One by one, they were all becoming shades. Better pass boldly into that other world, in the full glory of some passion, than fade and wither dismally with age. He thought of how she who lay beside him had locked in her heart for so many years that image of her lover's eyes when he had told her that he did not wish to live.

Generous tears filled Gabriel's eyes. He had never felt like that himself towards any woman, but he knew that such a feeling must be love. The tears gathered more thickly in his eyes and in the partial darkness he imagined he saw the form of a young man standing under a dripping tree. Other forms were near. His soul had approached that region where dwell the vast hosts of the dead. He was conscious of, but could not apprehend, their wayward and flickering existence. His own identity was fading out into a grey impalpable world: the solid world itself, which these dead had one time reared and lived in, was dissolving and dwindling.

A few light taps upon the pane made him turn to the window. It had begun to snow again. He watched sleepily the flakes, silver and dark, falling obliquely against the lamplight. The time had come for him to set out on his journey westward. Yes, the newspapers were right: snow was general all over Ireland. It was falling on every part of the dark central plain, on the treeless hills, falling softly upon the Bog of Allen and, farther westward, softly falling into the dark mutinous Shannon waves. It was falling, too, upon every part of the lonely churchyard on the hill where Michael Furey lay buried. It lay thickly drifted on the crooked crosses and headstones, on the spears of the little gate, on the barren thorns. His soul swooned slowly as he heard the snow falling faintly through the universe and faintly falling, like the descent of their last end, upon all the living and the dead."

James Joyce - The Dead

O' Children

Nick Cave - O' Children

Google Translate'i nuritõlge

Helve Kruus-Sarapuu = Helve Mug-Hazel
käed ulatuvad embama = go hug your hands
Viivi Luik = delay the swans

* Sellelaadseid nuritõlke näiteid lisandub edaspidi kindlasti veel

ja nii ongi

"Teie, kavaler, ei armasta hobust, vaid ennast hobusel, tähendab, teil pole ratsaspordiga ühist teed! Istuge ümber mootorrattale."

Boriss Almazov - „Kõige ilusam hobune"

Ääremärkus

Tahtsin vaid seletada seda, miks siinsed tsitaadid on sellised nagu nad on.
Olen näinud blogisid, kus inimene on kokku kogunud ühelauselised ja lühikesed enda meelest ilmselt väga "diibid" tsitaadid.

Kuid mina kirjutan harva vaid ühelauselisi tsitaate. Üldiselt on mu jaoks huvitavad ja tsiteerimisväärsed terved lõigud või lausete kimbud. Neist vaid üks "deep" lause välja rebida, tundub mõttetu. Iseasi, kui tõesti see üks lause ütleb kõik ära.

Ise ma üldiselt ei viitsiks lugeda vaid ühelauselisi tsitaate. Need ei anna midagi. Puudub kontekst, üldine tunnetus ja stiil.

Kosmikud

Su mindud tee jäi minu sisse
See tume mets ja jahtund maa
Ma tulen taas su sammudesse
Ja ma ei tea, mis minust saab
Ma ei tea, mis must saab

Kosmikud - Mis must saab

* Sedakorda siis nii, et hoopis laulusõnad. Mul on tsitaate hulgim ja nende hulk aina kasvab, kuid pole viitsinud neid siia toksida paraku.

Andres Allan

Kurbusest tunnen end ära
lumest ja sinu naerust
ilma ei oskagi olla
ja see ongi igavene talv.
Sajab lõputult lund
nagu su hingetükikesi
See ongi tõde
Kui ainult oskaks olla lumi
katta kogu maa
kui ainult oskaks armastada
Jaa ma usun et sünnin uuesti lumena
jaa ma usun

Andres Allan (Ellmann)

* See on ja jääb üheks mu kõige lemmikumaks luuletuseks

Õnnepalu

• "Ma vaatan meid ja mõtlen, kas keegi on õnnelik. Miks räägitakse õnnest. Ma ei saa sellest üldse aru. Mismoodi see välja näeks: õnnelik inimene? Kas ta hõljuks pool meetrit maapinnast kõrgemal nagu vesinikku täis puhutud õhupall, kunagi maha laskumata?
Rõõm ja mure käivad käsikäes. Pill tuleb pika ilu peale. Õnnetus ei hüüa tulles. Ei, siin on midagi viga. Õnn ei saa olla piisav põhjus elamiseks. Kas ma oleksin õnnelik, kui ma oskaksin risti ette lüüa ja kummardaksin seal rütmiliselt maani, seal, kuldses kumas, laulvas pominas, mis uniseks teeb? Jumal oleks minuga rahul ja kingiks mulle vastutasuks õnne."

• "Me pole üksi mitte sellepärat, et meil pole kedagi. Kellelgi pole kedagi. Üksi on need, kes jooksevad iseenda seina vastu. Kes arvavad, et kõik teised on seal seina taga õnnes ja vendluses koos, et tarvitseb vaid sellest läbi pääseda ja sa oledki nende hulgas, jagad nende rõõmuleiba..."

Emil Tode - "Printsess"

Peter Pan

"Eikunagimaa võlurandadel mängivate laste paadid randuvad alati õnnelikult. Meiegi oleme seal olnud, kuuleme veelgi murdlainete kohinat, aga me ei randu seal enam iialgi."

James Matthew Barrie - "Peeter Paan"

Poeedirahu

Poeedirahulood (Andrus Kasemaa)

Ohvrilaev

• "Ütlesin siis, et kool ei tohi olla kasvuhoone, kuhu värsket õhku väljast sisse ei tule...ja lisasin, et me võime ise ka niimoodi hermeetiliseks muutuda."

• "Aga mis jätab hinge tühjaks...Kõige mõistuslik lahkamine - kuis ma vihkan seda! Me lööme mõistusega surnuks kõik selle, mis inimeses on suurt, loovat ja mõistmatut. Sokrates on üks neist, kes oma loogikaga..."
"Seal te jälle eksite...Ta lahkas, aga hoidus lõppjäreldustest!"
"Sest et lõpp-järelduses seisis ta ometi mitte millegi ees..."
"Või tunnetuse ees, et teadmatuse tunnistamine on teadmise algus."

• "Ta sulges akna ja meenutas, et Isebel oli kord öelnud, et talle on Sokrates mingi Jumala aseaine, ning otsustas hakata lugema "oma piiblit" - Platoni Sokratese dialooge, Sokratese kõnet kohtu ees, teatud kohta sealt, kui ta juba oli surma mõistetud. Ta leidis otsitud koha ja luges: "Aga kui surm on kõikide tunnetuste puudumine, nagu selle puhkus, kelle und ei katkesta ükski unenägu, siis on see suurepärane eelis. Sest kui inimesel on valida selle öö vahel, mil ta magas nii sügavalt, et ta isegi und ei näinud, ja võrdleb sellega kõiki teisi öid ja päevi oma elus ja peab siis ütlema, mitu päeva ja ööd oma elus on ta kasutanud meeldivamalt kui seda ööd, siis ma mõtlen, et harilik inimene, isegi suur kuningas ise, leiab, et neid on teistega võrreldes hõlpsam loendada. Kui see on surma loomus, siis loen ma seda võiduks. Sest siis tundub, et igavik pole muud kui üksainus öö. /---/Aga kui surm on ainult retk teise paika ja rahva usk on õige, et seal on kõik need, kes on surnud, mis võiks siis veel paremat olla, minu kohtunikud?" luges ta edasi. "Kas ei vääri selline retk ettevõtmist, mille lõpus, teises maailmas, meie oleme vabad nendest iseendid kohtunikeks nimetanuist ja leiame õigeid kohtunikke, keda öeldakse seal üleval istuvat?"

Gert Helbemäe - "Ohvrilaev"

* Üks olulisemaid raamatuid mu jaoks, millest sain ma küll tükk aega pärast esmakordset lugemist aru..

Kaugver

• "Meie ei kohtu enam ealeski. Mitte kuskil. Peale mälestuste. Ja needki on nagu lapsepõlv, mis üha enam ja enam mähkub pehmesse unustamise uttu. Iga mööduv päev sööb ühe killukese neist mälestustest, kuni ma lõpuks mäletan ainult seda, et Sa olid. Ja paari enam-vähem elavat pildikest meie elust, mis aegapidi omandavad ka pigem legendaarse kui tõese väärtuse. See on trööstitu. Ah, surnud, kui te teaksite, kui palju elavad ennast teie pärast vaevavad, te ärkaksite vist uuesti üles."

• "Ka see on demagoogia, sõnad, sõnad, sõnad. Ka see, kui me hakkame nüüd järsku kõiges iseennast süüdistama, taome endale vastu rinda, raputame tuhka pähe. Kas niisugune süüdistamine on läbinisti aus? Me ütleme: see on enesekriitika. Aga kas me pole sealjuures ise täiesti teadlikud, et enesekriitika on parim ning tõhusaim kaitse võimalike rünnakute vastu?/---/Mida rohkem sa ennast piitsutad, seda vähem hoope saad teistelt - sa võtad neilt relvad."

• "Kui kõik need poisid oleksid vabaduses ja käiksid normaalkoolis, mis saaks siis normaalkoolidest? Pahed on neetult nakkavad, ühiskond peab ennast kaitsma, nakkusekandjad isoleerima."

Raimond Kaugver - "Kas ema südant tunned sa?"

Dorian Gray

• "Pole olemas sellist asja nagu kõlbeline või kõlblusetu raamat. Raamatud on kas hästi kirjutatud või halvasti kirjutatud. Muud midagi."

• "Ühelgi kunstnikul pole eetilisi sümpaatiaid. Kunstniku puhul on eetiline sümpaatia andestamatu stiililine manerism."

• "Ükski kunstnik pole kunagi haiglane. Kunstnik võib väljendada kõike. Mõtleja keel on kunstiku tööristad."

• "Kogu kunst on ühtaegu pealispind ja sümbol."

• "Kunst peegeldab tegelikult vaatajat ja mitte elu. Mingi kunstiteose kohta avaldatud eri arvamused näitavad, et teos on uudne, keeruline ja eluliselt tähtis. Kui kriitikutel on lahkarvamusi, on kunstnik iseendaga kooskõlas. Me võime andestada inimesele mingi kasuliku asjaga tegelemise senikaua, kuni ta seda ei imetle. Ainus õigustus kasutu asjaga tegelemiseks on, et seda imetletakse ülimalt. Kogu kunst on täiesti kasutu."

• "Kuid ilu, tõeline ilu, lõpeb seal, kus algab intellektuaalne ilme. Intellekt on iseenesest üks liialduse viise ning purustab iga näo harmoonia."

• "On parem, kui sa oma ligimestest ei erine. Koledate ja rumalate osaks saab parim selles maailmas. Nad võivad rahulikult istuda ja ammulisui näitemängu jälgida. Kui nad ka ei tea midagi võidust, siis vähemasti säästetakse neid kaotuse tundasaamisest. Nad elavad nii, nagu peaksime elama meie kõik - härimatult, ükskõikselt ja erutumata. /---/ Sinu seisus ja rikkus, Harry, minu mõistus sellisena nagu see on - mu kunst, olgu see väärt mida tahes, Dorian Gray hea välimus - me kõik kannatame selle pärast, mida jumalad on meile andnud, kannatame hirmsasti."

• "Harry," lausus Basil Hallward talle otse näkku vaadates, "iga tundega maalitud portree on kunstniku ja mitte modelli portree. Modell on üksnes juhus, ajend. Mitte teda ei too kunstnik esile, pigem toob ta värvilisel lõuendil esile iseenda."

• "Hinge ja keha kooskõla - see on nii oluline! Me oleme oma hulluses need kaks eraldanud ning leiutanud realismi, mis on labane, ja ideaalsuse, mis on tühi."

• "Sellest on kurb mõelda, aga pole kahtlustki, et geniaalsus kestab kauem kui ilu. See seletab tõsiasja, et me kõik näeme säärast vaeva enda liigse harimisega. Pöörases olelusvõitluses tahame me saada midagi püsivat ning täidame seepärast tobedas oma koha hoidmise lootuses pea pahna ja faktidega. Läbinisti hästi informeeritud inimese mõistus on hirmus asi. See on nagu pudipadi pood, kõikjal on koletised ja tolm ning kõik esemed tegelikust väärtusest kõrgema hinnaga."

• "Tänapäeval teavad inimesed kõige hinda, kuid ei tea millegi väärtust."

• "Kulla poiss, ükski naine pole geniaalne. Naised on dekoratiivne sugupool. Neil pole kunagi midagi öelda, aga nad ütlevad seda võluvalt. Naised esindavad aine võitu vaimu üle, nagu mehed esindavad vaimu võitu moraali üle."

• "Ta elab seda luulet, mida ta ei suuda kirjutada. Teised kirjutavad luulet, mida nad ei julge teostada."

Oscar Wilde - "Dorian Gray portree"

Bulgakov

"Imetlusväärne!" hüüatas kutsumatu vestluskaaslane, piilus millegipärast varga kombel ringi ja ütles oma madalat häält summutades: "Vabandage, et ma nii pealetükkiv olen, aga ma sain nii aru, et te kõigele lisaks ei usu ka jumalat?" Ta tegi ehmunud näo ja lisas: "Vannun, ma ei ütle seda kellelegi!"

Mihhail Bulgakov - "Meister ja Margarita"

* Kohustusliku kirjanduse hulgas oli ka pärle. (raamatuid, ma mõtlen)

Remarque

• "Oleme nagu hüljatud lapsed ja elutargad nagu vanad inimesed; oleme julmad ja kurvad ja pealiskaudsed - ma usun, me oleme kadunud."

* Ma ei taha meenutada, KUI palju kordi ma seda koolis kuulsin ja kirjutama ning lahkama pidin.

• "Niipea kui ma vihinat kuulen, laskun panni ja kotlettidega kükki ning küüru aknamüüri taha. Hetk hiljem olen jälle jalul ja küpsetan edasi. /---/ Järgmine plahvatus. Kõik tõmbuvad küüru, ja siis traavivad kaks meest minema - kummalgi suur kann esmaklassilist oakohvi käes - ja jõuavad enne järgmist lõhkemist varjendisse."

• "...staabiarstist, kes ülevaatusel nimesid ette loeb, ja kui mees rivist välja astub, talle ilma nimekirjalt pilku tõstmata ütleb: "Sõjaväeteenistuseks kõlblik. Meil on rindel sõdureid vaja." Üks puujalaga mees astub rivi ette ja staabiarst ütleb jälle: "Sõjaväeteenistuseks kõlblik." - "Ja siis,"Kat tõstab häält, "ütleb see mees staabiarstile: "Puujalg on mul juba; aga kui ma nüüd rindele lähen ja kui mul pea otsast ära lastakse, siis lasen endale puupea teha ja hakkan staabiarstiks."

Erich Maria Remarque - "Läänerindel muutuseta"

Martin Eden

• "Mul on unenälg. Mõnikord, kui mu pea unetusest tühi on, muutub surm oma une ja puhkusega mulle tõeliseks kiusatuseks ning mu ajus hakkavad kummitama Longfellow värsid.
On meri sügav, vait;
kõik tema rüpes uinub vaid;
üks samm - ning möödas ongi sõit,
veel mullid veel ja ongi kõik."

• "Pooleldi sonides hakkas ta deklameerima anonüümset luuletust, mida Brissenden oli armastanud tsiteerida. /---/ Luuletuses kordus aina värss:
Lõpu teen --
mu pill on tumm.
Laul ja mäng pea möödas vistist,
varju kombel lendu kisti
mindki seal, kus lõhnab ristik.
Lõpu teen --
mu pill on tumm.
Laulsin kord kui rästas ärgas
keset põõsast kastemärga,
nüüd olen tumm.
Olen väsind lõõritaja,
kurgus laule mul ei kaja,
möödas on mu lauluajad.
Lõpu teen --
mu pill on tumm."

• "Esimest korda mitme nädala jooksul tundis ta ennast õnnelikuna. Viimaks oli ta leidnud rohu oma piinadele. Ta võttis uuesti raamatu ja luges stantsi valjusti üle:
Liiglembest elu vastu
ning hirmust olla priid
me täname täis askust
mis tahes vaimusid,
et elu pole jäädav,
et surnud surnuks jäävad,
et kehvgi oja käänab
end kuskil mereni."

Jack London - "Martin Eden"

Elu Provence'is

"Ta oli ajalehest lugenud, et Avignoni festivali aegu avatavat rahvusvaheline markii de Sade'i uuringute keskus. Seal pidi tulema esitamisele ka le divin marquis' (jumaliku markii) auks kirjutatud ooper ja tema järgi saab nime üks šampanja. Need sündmused viitavad üldsuse huvi taasärkamisele vana koletise vastu ja, nagu Régis osutas, peavad ju isegi sadistid sööma. Tema idee oli anda neile nende päris oma retseptiraamat.
"Ma panen sellele pealkirjaks "Cusine Sadique" (Sade'i köök): markii de Sade'i kokaraamat", ütles ta, "ja kõiki koostisosi tuleb peksta, kloppida, kinni köita, puruks muljuda või kõrvetada. Kirjeldustes kasutatakse palju valulikke sõnu, seetõttu olen ma veendunud, et seda saadab "succés fou (meeletu edu) Saksamaal."

Peter Mayle - "Elu Provence'is"

Eduard Vilde

• "Kas sa tahad siis, et peaksin surema? - Mõtle ikka, kes olen mina ja kes oli too lapsuke! Tütre saame jälle, Annake!"

"Jumala tahe"

Väike prints

• "Sa vastutad alati kõige eest, mis sa taltsutanud oled."

* Jajaa, enam kulunum ei saa olla, kuid selle lause ma tahaksin mõnele inimesele lihtsalt pähe raiuda...

• "Suured inimesed armastavad numbreid. Kui jutustate neile mõnest oma uuest sõbrast, siis ei päri nad teilt kunagi seda kõige tähtsamat. Iialgi ei küsi nad: "Missugune on tema häälekõla? Mis mänge ta kõige rohkem armastab? Kas ta kogub liblikaid?" Nad küsivad teilt: "Kui vana ta on? Mitu venda tal on? Palju ta kaalub? Kui palju ta isa palka saab?" Alles siis arvavad nad, et tunnevad teda."

• "Kui ütlete suurtele inimestele: "Nägin ilusat punast telliskivist majast, millel olid kurerehad akendel ja tuvid katusel...", siis ei suuda nad kuidagi seda maja ette kujutada. Neile tuleb öelda: "Nägin saja tuhande frangist maja." Siis nad hüüavad: "Oi, kui ilus!"

Antoine de Saint-Exupèry - "Väike prints"

teemavälist

Siiri Sisask - "Oma Laulud - teel koju"

Kuristik on rukkis

• "Igatahes ma kujutlen, kuidas väikesed lapsed mängivad suurel rukkipõllul mingit mängu. Tuhanded lapsukesed - aga lähedal pole hingegi, tähendab, ühtki täiskasvanut peale minu. Mina aga seisan mingi järsu kuristiku kaldal, ja minu ülesandeks on püüda lapsi, et nad ei kukuks üle kaljuserva - tähendab, kui nad mänguhoos ei märka, kuhu nad jooksevad, siis ma tulen oma valvepostilt ja püüan nad kinni. Teeksin seda hommikust õhtuni. Valvaksin lapsi kuristiku kaldal rukkipõllul. Ma tean, et see on rumal, aga see oleks ainus asi, mida ma tõesti teha tahaksin. Kuigi ma tean, et see on rumal."

• "See kuristik, mille poole sa veered, on erilist laadi, kohutav kuristik. Inimene, kes sinna kukub, ei tunne selle põhja. Ta aina langeb ja langeb. Niisugusesse kuristikku langevad inimesed, kes oma elu teataval perioodil on hakanud otsima midagi sellist, mida nende ümbrus neile pakkuda ei suuda. Või õigemini - kes arvavad, et nende ümbrus ei suuda seda neile pakkuda. Ja nad loobuvad otsimast. Loobuvad enne, kui nad on õieti alustanudki."

• "Maja tiiba nimetati selle Ossenburgeri järgi, kes kunagi käis Pencey koolis. Pärast selle lõpetamist ajas ta endale matusetalituse büroodega ilmatu hulga nodi kokku. Ta asutas igale poole üle riigi noidsamu matusetalituse büroosid, mis aitavad sul oma perekonnaliikmeid odavalt maha matta - viis dollarit tükk. Te peaksite nägema vana Ossenburgerit. Ta arvatavasti ajab laibad lihtsalt kotti ja viskab nad jõkke. Igatahes kinkis ta Pencey koolile suure hunniku plekki, meie majatiivale anti aga tema nimi. Tookord, kui meil toimus aasta esimene jalgpallimatš, sõitis ta ette oma paganama uhkes "Cadillacis", meie aga pidime tribüünile ronima ja talle lokku lööma - tähendab "hurraa!" karjuma. Järgmisel päeval pidas ta kabelis kõne, mis kestis vist küll oma kümme tundi. Kõigepealt ta ladus välja poolsada habemega nalja, et näidata, kui vahva vunts ta on. Kui tähtis nina ja puha. Siis ta hakkas meile rääkima, et kui ta on plindris või omadega puntras, ei häbene ta kunagi põlvili heita ja jumalat paluda. Ja ta ütles, et ka meie peaksime säärastel puhkudel alati jumalat paluma - talle südant puistama ja puha. Ta ütles, et me peaksime pidama Jeesust oma semuks ja sedaviisi. Ta ütles, et tema ise kõneleb Jeesusega kogu aeg, isegi siis, kui juhib autot. See lõi mind päriselt pahviks. Kujutlesin, kuidas see variserlik värdjas paneb esimese käigu sisse ja palub, et Jeesus talle rohkem laipu läkitaks."

Jerome David Salinger - "Kuristik rukkis"

* Esimene tsitaat peaaegu sõna-sõnalt kasutatud samanimelises Id Rev'i (Idiootsuse Revoulutsioon) laulus. Iga kord, kui neid lauseid loen, siis selle viisiga.
Ja antud raamatu või autori teemal ma üleüldse ei viitsi enam vaielda ka. Neist inimestest, kellega rääkinud olen Salingerist ja sellest raamatust, olen paraku ainuke olnud, kes nii poolehoidvalt suhtub...kui välja arvata üks pereliige, kelle jaoks see raamat oli vahepeal nagu piibel. "Kuristik rukkis" ja pidev Nirvana, nii depressiivne perekond oligi.

Harry Potter

• "Ta paistab olevat väga hea õpetaja," ütles Hermione heakskiitvalt. "Aga kahju, et mul ei olnud võimalust peletisega võidelda..." "Mis see sinu puhul oleks olnud?" itsitas Ron. "Koduste ülesannete leht, kus on ainult üheksa punkti kümnest?"

J.K.Rowling - "Harry Potter ja Azkabani vang"

Faust

"See üksnes elab ilma vaevata,
kes väliskoorest satub vaimustusse.
Ta ahnelt rühmab aardeid kaevata
ja rõõmus on, kui leiab vihmausse"

Johann Wolfgang Goethe - "Faust"

Pisuhänd

• Piibeleht: "Ent viljaait on mul üten - ehk soovid? (Hoiab seemnetasku lahti)

• Sander: "Need kraabi maha, vennas! Kraabi neid niipalju maha kui vähegi saad! - Mõistad isegi: ma tahaksin "akadeemiale" meeldida."

• "Mis on kirjanikul linnaga tegemist! Mis kunstiväärilist ainet saab ta linnast! Keda huvitab linnainimese madal hingeelu! /---/ Kirjanik peab jääma külasse, kulla mees! Ainult parsil elab luule, ainult vommil sigib suur idee, kõik meie omapärasus on laudas ja aganikus!"

Eduard Vilde - "Pisuhänd"

Kuningas Oidipus

"Oo kolme maantee rist ja varjurikas org ja põõsastik teelahkmel, kus kolm teed on koos, mu enda verd te jõite kord mu käte pealt, kui isa ma tapsin!"

Sophokles - "Kuningas Oidipus"

Skisoidsed isikud

"Esmajoones püüab ta olla võimalikult iseseisev ja sõltumatu. Talle on
see väga oluline, et ta kellestki ei sõltuks, kedagi ei vajaks, et tal
ei oleks teiste ees mingeid kohustusi. Seetõttu eraldub ta teistest
inimestest, ta vajab distantsi, ei lase kellelgi endale liiga lähedaseks
saada, suhtleb vaid teatud piirides.
Ümbruskonnale jätavad skisoidsed inimesed mulje, et nad seisavad kõigest
eemal, on jahedad, eraklikud, ligipääsmatud, endassetõmbunud, isegi
külmad. Nad tunduvad iseäralikud, käituvad imelikult, tekitades oma
reageeringutega arusaamatust või võõrastust.

Jagunevad kergelt, raskelt ja üliraskelt skisoidseteks. Kergete
suhtlemisraskustega isikud, ülitundlikud isikud, erakud, originaalid,
iseäratsejad, väiksemad ja suuremad veidrikud, autsaiderid, asotsiaalsed
isikud, kuritegelikud isikud, psühhohootilised isikud. Geniaalsed anded
pole sugugi haruldased.

Skisoidsetel inimestel on üldiselt raske oma agressiivset käitumist
kontrolli all hoida. Nende agressiivsuse kõige sagedasemad avaldusvormid
on järskus, äkiline solvav teravus, jäine külmus, kontakteerumatus,
küünilisus ja poolehoiu silmapilkne muutumine vaenulikuks vastumeelseks.

Tegelikkuses on õrna, sensiibli sättumusega, hingeliselt väga tundlikud,
labiilsed ja kergestisolvuvad isikud. Kui laps väga varases eas tajub,
et maailm on õudne ja tühi ning seda ei saa usaldada või et maailm teda
ründab ja enda alla püüab matta, siis ta hakkab maailma kartma ja tõmbub
sellest tagasi. Selle asemel, et usaldavalt maailma poole pöörduda,
muutub laps väga varakult sügavalt umbusaldavaks. Püüab end nagu
Siegfried loheverega haavamatuks muuta, et vähemalt maailmale mitte oma
nõrku külgi näidata- aga ikka jääb haavatav koht alles. Kuidas end
mittehaavataks muuta? Ilmselt nii, et kedagi enam oma tundemaailmale
ligi ei lasta. Laps peab end algusest peale maailma eest kaitsma või ta
pettub maailmas.

Kalduvus sõltumatusele ja egotsentrism, enesekesksus. Selle asemel et
heatahtlik pakkumine vastu võtta, hakkab ta kartma, et muutub sõltuvaks
ja peab end tänuvõlglasena tundma. Hirm andumuse ja läheduse ees.
Skisoidne isik teeb oma üksindust väärtustades niiöelda puudusest
vooruse. See võib viia haiglase eneseimetluse äärmuslike vormideni,
kõikide asjade ja inimeste kirgliku vaenamiseni, inimpõlguseni,
küünilisuse ja nihilismini. Skisoidsete isikutel on esialgu umbusaldus,
millest hiljem kujuneb vastumeelsus, seejärel osavõtmatus, vihkamise ja
inimpõlguseni jõudev külmus. Nende umbusaldav ettevaatus ähvardab üha
enam muutuda kõige haiglaslikumaks seostamiseks iseendaga. Haistavad
pidevalt igal pool ohtu ja arvavad, et kõige süütumategi märkuste taga
on ärevusttekitavad motiivid.

Kui tundeelu pole vaesunud, kui seda vaid pelglikult tagasi hoitakse,
siis on skisoidsed inimesed väga peenekoeralised ja tundlikud, kõige
banaalsed ja lameda suhtes tunnevad nad sügavat vastumeelsust, vaid
tunnete vaesumise ja tundekülmuse korral võivad esineda puudujäägid
tõelises inimlikkuses. Sügavad stressid ja suured konfliktid, millest
nad jagu ei saa, muunduvad somaatilisteks sümptomiteks: puudutavad
eelkõige meeleorganeid, kompimis-ja hingamiselundeid, nahka ja
hingamisteid.

Religiooni suhtuvad nad enamasti skeptiliselt, sageli ka küüniliselt,
teravmeelselt paljastavad nad usu mõttetust, on kriitilised riietuse,
traditsioonide ja formaalsuse suhtes. Vaatavad asju kaine pilguga. Aga
sageli tundub, et selline suhtumine religiooni või usku on ka
teadvustamata profülaktika pettumuse vastu. Nad ei julge uskuda,
kardavad pettumuse osaliseks saada ja samas ootavad siiski veenvat
„tõendust“. Mõnel juhul on nihilistlikud ja destruktiivsed, tunnevad
kuratlikku naudingut, kui neil õnnestub kellegi teise usk maatasa teha.
Püüdlevad teisi uskmatusse pöörama.

Võib rakendada „valitsejamoraali“, tunnistades selle ainult enda kohta
kehtivaks ja tundes suurt põlgust „nõrkade“ vastu, kes moraalireegleid
kohustuslikuks peavad. Tema arvates on see eelkõige argus, neil ei jätku
julgust olla eetiliselt autonoomne, iseseisev. Skisoidsed inimesed on
tugevad isiksused ja elavad oma reeglite järgi. Nõrgem ja hapram
skisoidne isik tõmbub vaatlejana maailmast tagasi ja üritab oma
privaatse maailma ülesehitamisega midagi selle asemele luua, et tal
teisi inimesi vaja ei oleks. Nii võib teoks saada tähelepanuväärne,
mõnikord peaaegu jäägitu pöördumine loomade või elutu mateeria poole.

Poliitikas on nende seisukohad valdavalt revolutsioonilised,
anarhistlikud, selgelt äärmuslikud, radikaalsed, või nad ei huvitu
solipsistidena, kellele mistahes ühendus vähimatki huvi ei paku,
poliitikast üldse, poliitika ei lähe neile korda.
Kunstis on neile omasem abstraktne, üldistav suund, nad püüavad kujutada
oma keerukaid siseelamusi, väljendades neid sifreeritult ja
sümbolistlikult, või on nad teravad kriitikud, satiirikud ja
karikaturistid. Nende stiil on valdavalt isemeelne, ebakonventsionaalne,
igal juhul originaalne, mõnikord avangardistlik.

Vananedes võivad veelgi üksikumaks jääda ja veel omapärasemad olla, aga
mõned neist oskavad ka elutargaks saada. Kardavad vähem surma, võtavad
seda kui fakti stoiliselt, mitte sentimentaalselt. Nad ei ripu eriti
tugevasti millegi küljes, isegi mitte enda küljes ja nii on neil kergem
otsad anda.

Skisoidse isiku positiivsed jooned avalduvad eelkõige suveräänses
iseseisvuses ja sõltumatuses, julguses olla tema ise, olla autonoomne
isiksus. Tema tugevamate külgede hulka kuuluvad terav tähelepanuvõime,
afektivaba, kaine asjalikkus, kriitiline, äraostmatu suhtumine
faktidesse, julgus näha asju nagu nad on, midagi ilustamata. Nad ei
lasku sentimentaalsusesse, vihkavad ülevoolavaid tundeid, ebaselgust ja
sentimentaalsust. Nad järgivad täpselt oma veendumusi ega lähe
kompromissidele, kõige kohta on neil oma isiklik arvamus. Enamus neist
on iroonilised ja satiirilised, neil on terav pilk teiste nõrkuste
suhtes, seetõttu on neid raske eksiteele viia. Inimvahelistes suhetes
tekitavad nad sageli „ebamugavust“, kuna ei salli teesklust ja ilustatud
fassaade. Nad usuvad oma võimetesse ja oskavad elada erilisi
illussioone tegemata, nad tulevad eluga toime- saatusest tuleb jagu
saada, inimene kujundab oma saatust ise."

Väljavõtted raamatust "Hirmu põhivormid" - Fritž Riemann

August Gailit

• "Ent samal hetkel hakkab hobukastani ladvas kägu kukkuma. Neenu Moor on üllatusest rabatud - kägu otse akna all, kas see ei tähenda peatset surma ja hukatust? Isegi Eneken jääb hetkeks seisatama ning vaatab - siiapoole- kuid ta pole sugugi ehmunud, ta silmad vaid naeravad kelmikalt, ime küll! /---/ Neenu Moors astub nüüd puu alla ja silmitseb, ent nähes latva liikuvat on tal selge, mis linnuga tal tegemist. "Ekke, roni alla!" hüüab ta pahuralt."

"Ekke Moor"

• "Ütle mulle, armas Tralla, kes õpetas sind vaatama nii armsasti kõõrdi? Kas sa ei õpetaks ka mulle, see on nii kena!"

"Toomas Nipernaadi"

• "Inimesed on nagu nisuväli: ühed kõrred kasvavad kõrgele ja nende pead on rasketest teradest lookas, teised jäävad kängu ja nad karjuksid tigedusest, kui nad oleksid inimesed."

"Leegitsev süda" (kirjanikult lugejale)

• "Ei, pagana pihta, kui pole teda tunnustanud Taavet Rabaraud oma pere ja taluga, siis ei saa teda tunnustada ka rahvas, nõnda on asjad. Ning kirjutagu nood näljarotid seal ajalehes, mida tahavad, see ei tähenda midagi, see ei muuda asja. Ronivere peremees Taavet Rabaraud on tunnustuse vastu - ja lõpp selle asjaga!"

"Leegitsev süda"

* Ilmselgelt oli Nipernaadi üks uskumatult nõme töll, sest ta kogu aeg ainult mõnitas ja oli muidu üks vastik mees...
Ei saa miskit parata, kuid Gailit on siiani üks mu lemmikumaid Eesti autoreid. Tegelikult ongi lemmikuim.

holokaust

• "Me võisime kuulda iga üksiku hingamist, pealegi ei liigutanud me ennast. Sammud majas, erakontoris, köögis, siis...meie trepil. Keegi ei hinganud enam kuuldavalt, kaheksa südant pekslesid./---/"Nüüd oleme kadunud", mõtlesin ma ja nägin meid kõiki veel samal ööl gestapo poolt ära viidavat."

"Anne Franki päevik"

* Sel teemal veel minu meelest üks parimaid filme "The Pianist" (Roman Polanski)

Juhan Liiv

"Mets kohas tumedalt, tõelt...
Ma kuulasin himuga.
Ta kohin tiibu laotas
mu üle ju hällissa.
Ta tume kohin jäi rinda,
seal kohab nüüd alati -
ma nagu tad taga leinan,
ei rõõmsaks saa iialgi."

Juhan Liiv - "Vari"

"Koer lakkus kutsikaid õrnasti
ja seadis neid kõikepidi...
Ei olnud neid tarvis kellelgi, -
nad ära uputati

Ja vana koer, kui ennegi,
sõi, kaitses lukku ja taba
ja haukus just nagu ennegi
ja mängis ja liputas saba."

"Rukkivihud rehe all" kogumikust

* Olin selle esimese luuletuse juba täitsa unustanud. Ehkki ma olen süüdistanud Liivi liigses lihtsuses, siis see luuletus on mu meelest ideaalne. Tekitab sama tunnet, mis Ruja "Must lind".

Dali

• "...sest vaid eheda Sädeme lähedal saab juua tema tõde."

Salvador Dali - "Geeniuse päevik"

Lindgren

• "Või et kas midagi on juhtunud...nojah, ma ei tea kohe mida öelda...aga kanad on igatahes surnud. Ja kukk on täis! Ja Sigudik on täis!"

Astrid Lindgren - "Vahtramäe Emil"

• "Aknalaual seisis kaksiratsi ema kõige parema põrandaharja seljas lennuvalmilt keegi, kes pidi olema Karlsson, ehkki ta nägi välja pisikese nõia või murueide moodi, nägu must peas, rätik pähe seotud ja lilleline nõiamantel üll."

• "Hoi, hoi," karjus tont ja lehvis ümber preili Soku pea. Kuid vahetevahel jättis ta Majasokule väikese edumaa, et asi põnevam oleks. Nõnda jooksid nad terves korteris ringi, preili Sokk ees ja Väiketont järel."

Astrid Lindgren - "Väikevend ja Karlsson katuselt"

Krimi

• "Kui Maud oma tuppa tagasi tuli, astus üks härra kapist välja, pidžaama seljas, peas maitsekas roheline siidlambivari, ja naeratas sõbralikult."

• "Seal ta seisis, jahmunud külaliste ees, mustas sametiga ääristatud rüüs, nelinurksete kivinööpidega, nagu mees, kes on vähemasti viis aastat pidalitõbiste keskel veetnud ja suhtub jäelstusega kõigisse ilmalikesse rõõmudesse...Käes šampanjaklaas. Ja just tango tantsimise lõpetanud!.."

Jenö Rejtö - "Karantiin Grand Hotelis"

• "Ei, aga mina nägin. Kas teate, mu sõber, mulle tuli meelde, et kui me hommikul varem olime seal toas olnud, olin ma kõik kaminasimsil seisvad esemed juba ritta pannud. Ja järelikult poleks olnud vaja seda uuesti teha, kui keegi teine ei oleks neid vahepeal puudutanud."

Agatha Christie - "Saladuslik juhtum Stylesis"

• "Norton, see õrna südamega ja hellatundeline mees oli salajane sadist. Talle meeldis põhjustada valu ja vaimset piina."

Agatha Christie - "Eesriie"

• "Ma ütlesin lihtsalt, et abi sõidab liiga kaua, haige ei vaja seda enam, arstid on hiljaks jäänud...Ma tahtsin neile hoopis midagi muud teatada: haige on terveks saanud! Aga nemad otsustasid: ära surnud! On ikka totrus! Ja saatsid laibaauto!"

Darja Dontšova - "Ketsides kummitus"

• "Kas sa viskad mu ära? See jääb su koduteele. Sa võid autos suitsetada" - "No mis sa kostad! Minu enda autos. Vabal ajal. Ole südamest tänatud!"

• "Jajah. Mida sa vabal ajal teed, on sinu enda asi." Kui Troy ikka veel paigal tammus, ütles ta: "Kui sa ootad mu heakskiitu, siis seisad sa siin, kuni sul karikakrad persest välja kasvavad."

Caroline Graham - "Õõnsa mehe surm"

• "Minu isa oli sedasorti mees, kes hoidis oma kolmeaastase lapse alasti pilti allkorruse tualettruumis, mida külalised kasutasid. /---/ Aga isa armastas jutustada lugu, kuidas ma olin äsja sündinud Lindsey peale nii armukade, et ükskord, kui isa oli teises toas telefoniga rääkinud, olin ma diivanilt maha hiilinud - isa nägi mind oma kohalt - ja tahtnud pissida kandetoolis Lindsey peale. Ta alandas mind iga kord, jutustades seda lugu meie kirikuõpetajatele, meie naabrile proua Steadile, kes oli psühhoterapeut ja kelle arvamust ta tahtis kuulda, ja igaühele, kes juhtus ütlema: "Susie on südi tütarlaps." "Südi!" ütles selle peale isa. "Ma räägin teile ta südikusest," ja ta hakkas jutustama Susie-pissi-Lindsey-peale lugu.

Alice Sebold - "Minu armsad luud"

• "Ta rääkis Borgiatest ja siis pikalt-laialt "haruldastest jälgi mittejätvatest mürkidest", mürgitatud kinnastest ja kõigest muust. /---/Kõik muu on jama! See transs, ja valged kuked, ja sütepann, ja pentagrammid, ja voduu, ja tagurpidi krutsifiks."

Agatha Christie - "Tuhkur hobune"

NB! Need ja eelnevad ning ka järgnevad tsitaadid on mul üles märgitud aastal 2002-2004. Jumal teab, mis ma tol ajal neist leidsin..

Kivirähk

• „Kui sa, siga, midagi ära lõhud, siis ma lasen sulle armuleivaga persesse nii suure augu, et võid seal oma leivakotti hoida!“

• „See Idamaa maiusroog oli seep. Sellega saksad pesevad end, see ei sünni ülepea süüa! Puhas mürk. Sina sööks vist sitta ka, kui seda tasuta saaks!“

(Andrus Kivirähk – „Rehepapp“)

• "Minu järel, Kristuse sõdurid!"

"Vargamäe vanad ja noored"

* Jah, religioon on püha, ka minu jaoks, kuid huumor ja iroonia sel teemal meeldib mulle ikkagi. Kas siis Ervin Õunapuu maniakaalne mõnitamine või Kivirähki armas vaimukus.

Tammsaare

•„..poeg Villu lamas ristseliti keset savipõrandat püss nagu truu seltsimees kõrval“

(Anton Hansen Tammsaare – „Kõrboja peremees“)

• "Varandus seisab tõele lähemal kui vaesus."

"Tõde ja õigus" (I)

Paulo Coelho

• „Pangem tähele, mida laps meie südames räägib. Ärgem tundkem tema pärast häbi. Laskem sel lapsel meie elu ohjad mõnikord enda kätte võtta. Laskem tal jälle tunda, et teda armastatakse. Olgem selle lapse meele järele – isegi, kui see tähendab, et tuleb käituda teistmoodi, kui oleme harjunud, ja isegi kui see teiste meelest tobe tundub.“

• „Peab julgema riskida...Me mõistame elu imet täielikult ainult siis, kui me ootamatult asjadel juhtuda laseme...Iga päev annab Jumal meile lisaks päikesele ka ühe hetke, mil meil on võimalik muuta kõike, mis meid õnnetuks teeb.“

• „...mida oled sa teinud imedega, mis Jumal sinu päevadesse külvas? Sa peitsid nad sügavale koopasse, sest kartsid neid kaotada.“

• „Vaatasin naist, kes ma siiani olin olnud: nõrk, püüdmas jätta muljet, et on tugev. Naine, kes on kõige ees hirmul, kuid kinnitab endale, et see pole mitte hirm, vaid hoopis sellise inimese tarkus, kes seisab kahe jalaga maa peal. Naine, kes müürib kinni aknad ega lase päikesel rõõmsalt oma tuppa paista – et päikesekiired ometi vana mööblit ei pleegitaks.“

„Istusin Piedra jõe ääres ja nutsin"

• "Õnne saladus on märgata kõiki imesid maailmas ja mitte kunagi unustada kahte õlitilka lusikal."

"Alkeemik"

• "Meil on seega hommiku-lõuna-ja õhtusöök. Me peame iga päev kindlal kellaajal üles ärkama ja kord nädalas puhkama. Meil on jõulud, et saaksime üksteisele kingitusi teha ja ülestõusmispühad, et saaksime kolm päeva järve ääres lesida. Kuidas teile meeldiks, kui abikaasa tahaks kirehoos otse elutoas armatsema hakata?" Mida ta räägib? Ma tulin oma tütart vaatama!

• "Dr Igor vaagis kaua poolt-ja vastuargumente, ning otsustas: pole midagi. Iga päev saab olema ime - ja nii see tõepoolest ongi, kui arvestada kõikvõimalikke ootamatusi, mis meie haprat elu võivad igal hetkel tabada."

"Veronika otsustab surra"

Lasteraamatutest

• „Kui kuningatütar printsi arguse pärast häbenema peab, siis on küll parem igaveseks klaaskirstu lebama jääda, mürgitatud õun kurgus“
(Silvia Rannamaa – „Kasuema“)


• „Mumuu vaatas usaldavalt ja kartuseta talle näkku ja liputas kergelt saba. Gerassim pööras näo kõrvale, pigistas silmad kinni ja laskis käed lahti...Ta ei kuulnud midagi, ei kukkuva Mumuu lühikest vingatust, ei rasket veelaksatust“
(Ivan Turgenev – „Mumuu“)

Tutvustuseks

On selline harjumus pidada lugemispäevikut, alates algklassidest, mil see kohustuslik oli.
Tsitaate on seega omajagu kogunud. Igasuguste ütluste kogumine on minu huviala. Siia blogisse lähevad küll peamiselt raamatutest pärinevad, aga ehk ka midagi muud. Näis, kas raatsin ka õppejõudude ja muid koolist pärinevaid ütlusi/väljendeid jagada.

Rohkem möla vajalik pole ja minu isik pole oluline.