Kaugver

• "Meie ei kohtu enam ealeski. Mitte kuskil. Peale mälestuste. Ja needki on nagu lapsepõlv, mis üha enam ja enam mähkub pehmesse unustamise uttu. Iga mööduv päev sööb ühe killukese neist mälestustest, kuni ma lõpuks mäletan ainult seda, et Sa olid. Ja paari enam-vähem elavat pildikest meie elust, mis aegapidi omandavad ka pigem legendaarse kui tõese väärtuse. See on trööstitu. Ah, surnud, kui te teaksite, kui palju elavad ennast teie pärast vaevavad, te ärkaksite vist uuesti üles."

• "Ka see on demagoogia, sõnad, sõnad, sõnad. Ka see, kui me hakkame nüüd järsku kõiges iseennast süüdistama, taome endale vastu rinda, raputame tuhka pähe. Kas niisugune süüdistamine on läbinisti aus? Me ütleme: see on enesekriitika. Aga kas me pole sealjuures ise täiesti teadlikud, et enesekriitika on parim ning tõhusaim kaitse võimalike rünnakute vastu?/---/Mida rohkem sa ennast piitsutad, seda vähem hoope saad teistelt - sa võtad neilt relvad."

• "Kui kõik need poisid oleksid vabaduses ja käiksid normaalkoolis, mis saaks siis normaalkoolidest? Pahed on neetult nakkavad, ühiskond peab ennast kaitsma, nakkusekandjad isoleerima."

Raimond Kaugver - "Kas ema südant tunned sa?"