Skisoidsed isikud

"Esmajoones püüab ta olla võimalikult iseseisev ja sõltumatu. Talle on
see väga oluline, et ta kellestki ei sõltuks, kedagi ei vajaks, et tal
ei oleks teiste ees mingeid kohustusi. Seetõttu eraldub ta teistest
inimestest, ta vajab distantsi, ei lase kellelgi endale liiga lähedaseks
saada, suhtleb vaid teatud piirides.
Ümbruskonnale jätavad skisoidsed inimesed mulje, et nad seisavad kõigest
eemal, on jahedad, eraklikud, ligipääsmatud, endassetõmbunud, isegi
külmad. Nad tunduvad iseäralikud, käituvad imelikult, tekitades oma
reageeringutega arusaamatust või võõrastust.

Jagunevad kergelt, raskelt ja üliraskelt skisoidseteks. Kergete
suhtlemisraskustega isikud, ülitundlikud isikud, erakud, originaalid,
iseäratsejad, väiksemad ja suuremad veidrikud, autsaiderid, asotsiaalsed
isikud, kuritegelikud isikud, psühhohootilised isikud. Geniaalsed anded
pole sugugi haruldased.

Skisoidsetel inimestel on üldiselt raske oma agressiivset käitumist
kontrolli all hoida. Nende agressiivsuse kõige sagedasemad avaldusvormid
on järskus, äkiline solvav teravus, jäine külmus, kontakteerumatus,
küünilisus ja poolehoiu silmapilkne muutumine vaenulikuks vastumeelseks.

Tegelikkuses on õrna, sensiibli sättumusega, hingeliselt väga tundlikud,
labiilsed ja kergestisolvuvad isikud. Kui laps väga varases eas tajub,
et maailm on õudne ja tühi ning seda ei saa usaldada või et maailm teda
ründab ja enda alla püüab matta, siis ta hakkab maailma kartma ja tõmbub
sellest tagasi. Selle asemel, et usaldavalt maailma poole pöörduda,
muutub laps väga varakult sügavalt umbusaldavaks. Püüab end nagu
Siegfried loheverega haavamatuks muuta, et vähemalt maailmale mitte oma
nõrku külgi näidata- aga ikka jääb haavatav koht alles. Kuidas end
mittehaavataks muuta? Ilmselt nii, et kedagi enam oma tundemaailmale
ligi ei lasta. Laps peab end algusest peale maailma eest kaitsma või ta
pettub maailmas.

Kalduvus sõltumatusele ja egotsentrism, enesekesksus. Selle asemel et
heatahtlik pakkumine vastu võtta, hakkab ta kartma, et muutub sõltuvaks
ja peab end tänuvõlglasena tundma. Hirm andumuse ja läheduse ees.
Skisoidne isik teeb oma üksindust väärtustades niiöelda puudusest
vooruse. See võib viia haiglase eneseimetluse äärmuslike vormideni,
kõikide asjade ja inimeste kirgliku vaenamiseni, inimpõlguseni,
küünilisuse ja nihilismini. Skisoidsete isikutel on esialgu umbusaldus,
millest hiljem kujuneb vastumeelsus, seejärel osavõtmatus, vihkamise ja
inimpõlguseni jõudev külmus. Nende umbusaldav ettevaatus ähvardab üha
enam muutuda kõige haiglaslikumaks seostamiseks iseendaga. Haistavad
pidevalt igal pool ohtu ja arvavad, et kõige süütumategi märkuste taga
on ärevusttekitavad motiivid.

Kui tundeelu pole vaesunud, kui seda vaid pelglikult tagasi hoitakse,
siis on skisoidsed inimesed väga peenekoeralised ja tundlikud, kõige
banaalsed ja lameda suhtes tunnevad nad sügavat vastumeelsust, vaid
tunnete vaesumise ja tundekülmuse korral võivad esineda puudujäägid
tõelises inimlikkuses. Sügavad stressid ja suured konfliktid, millest
nad jagu ei saa, muunduvad somaatilisteks sümptomiteks: puudutavad
eelkõige meeleorganeid, kompimis-ja hingamiselundeid, nahka ja
hingamisteid.

Religiooni suhtuvad nad enamasti skeptiliselt, sageli ka küüniliselt,
teravmeelselt paljastavad nad usu mõttetust, on kriitilised riietuse,
traditsioonide ja formaalsuse suhtes. Vaatavad asju kaine pilguga. Aga
sageli tundub, et selline suhtumine religiooni või usku on ka
teadvustamata profülaktika pettumuse vastu. Nad ei julge uskuda,
kardavad pettumuse osaliseks saada ja samas ootavad siiski veenvat
„tõendust“. Mõnel juhul on nihilistlikud ja destruktiivsed, tunnevad
kuratlikku naudingut, kui neil õnnestub kellegi teise usk maatasa teha.
Püüdlevad teisi uskmatusse pöörama.

Võib rakendada „valitsejamoraali“, tunnistades selle ainult enda kohta
kehtivaks ja tundes suurt põlgust „nõrkade“ vastu, kes moraalireegleid
kohustuslikuks peavad. Tema arvates on see eelkõige argus, neil ei jätku
julgust olla eetiliselt autonoomne, iseseisev. Skisoidsed inimesed on
tugevad isiksused ja elavad oma reeglite järgi. Nõrgem ja hapram
skisoidne isik tõmbub vaatlejana maailmast tagasi ja üritab oma
privaatse maailma ülesehitamisega midagi selle asemele luua, et tal
teisi inimesi vaja ei oleks. Nii võib teoks saada tähelepanuväärne,
mõnikord peaaegu jäägitu pöördumine loomade või elutu mateeria poole.

Poliitikas on nende seisukohad valdavalt revolutsioonilised,
anarhistlikud, selgelt äärmuslikud, radikaalsed, või nad ei huvitu
solipsistidena, kellele mistahes ühendus vähimatki huvi ei paku,
poliitikast üldse, poliitika ei lähe neile korda.
Kunstis on neile omasem abstraktne, üldistav suund, nad püüavad kujutada
oma keerukaid siseelamusi, väljendades neid sifreeritult ja
sümbolistlikult, või on nad teravad kriitikud, satiirikud ja
karikaturistid. Nende stiil on valdavalt isemeelne, ebakonventsionaalne,
igal juhul originaalne, mõnikord avangardistlik.

Vananedes võivad veelgi üksikumaks jääda ja veel omapärasemad olla, aga
mõned neist oskavad ka elutargaks saada. Kardavad vähem surma, võtavad
seda kui fakti stoiliselt, mitte sentimentaalselt. Nad ei ripu eriti
tugevasti millegi küljes, isegi mitte enda küljes ja nii on neil kergem
otsad anda.

Skisoidse isiku positiivsed jooned avalduvad eelkõige suveräänses
iseseisvuses ja sõltumatuses, julguses olla tema ise, olla autonoomne
isiksus. Tema tugevamate külgede hulka kuuluvad terav tähelepanuvõime,
afektivaba, kaine asjalikkus, kriitiline, äraostmatu suhtumine
faktidesse, julgus näha asju nagu nad on, midagi ilustamata. Nad ei
lasku sentimentaalsusesse, vihkavad ülevoolavaid tundeid, ebaselgust ja
sentimentaalsust. Nad järgivad täpselt oma veendumusi ega lähe
kompromissidele, kõige kohta on neil oma isiklik arvamus. Enamus neist
on iroonilised ja satiirilised, neil on terav pilk teiste nõrkuste
suhtes, seetõttu on neid raske eksiteele viia. Inimvahelistes suhetes
tekitavad nad sageli „ebamugavust“, kuna ei salli teesklust ja ilustatud
fassaade. Nad usuvad oma võimetesse ja oskavad elada erilisi
illussioone tegemata, nad tulevad eluga toime- saatusest tuleb jagu
saada, inimene kujundab oma saatust ise."

Väljavõtted raamatust "Hirmu põhivormid" - Fritž Riemann