Kuristik on rukkis

• "Igatahes ma kujutlen, kuidas väikesed lapsed mängivad suurel rukkipõllul mingit mängu. Tuhanded lapsukesed - aga lähedal pole hingegi, tähendab, ühtki täiskasvanut peale minu. Mina aga seisan mingi järsu kuristiku kaldal, ja minu ülesandeks on püüda lapsi, et nad ei kukuks üle kaljuserva - tähendab, kui nad mänguhoos ei märka, kuhu nad jooksevad, siis ma tulen oma valvepostilt ja püüan nad kinni. Teeksin seda hommikust õhtuni. Valvaksin lapsi kuristiku kaldal rukkipõllul. Ma tean, et see on rumal, aga see oleks ainus asi, mida ma tõesti teha tahaksin. Kuigi ma tean, et see on rumal."

• "See kuristik, mille poole sa veered, on erilist laadi, kohutav kuristik. Inimene, kes sinna kukub, ei tunne selle põhja. Ta aina langeb ja langeb. Niisugusesse kuristikku langevad inimesed, kes oma elu teataval perioodil on hakanud otsima midagi sellist, mida nende ümbrus neile pakkuda ei suuda. Või õigemini - kes arvavad, et nende ümbrus ei suuda seda neile pakkuda. Ja nad loobuvad otsimast. Loobuvad enne, kui nad on õieti alustanudki."

• "Maja tiiba nimetati selle Ossenburgeri järgi, kes kunagi käis Pencey koolis. Pärast selle lõpetamist ajas ta endale matusetalituse büroodega ilmatu hulga nodi kokku. Ta asutas igale poole üle riigi noidsamu matusetalituse büroosid, mis aitavad sul oma perekonnaliikmeid odavalt maha matta - viis dollarit tükk. Te peaksite nägema vana Ossenburgerit. Ta arvatavasti ajab laibad lihtsalt kotti ja viskab nad jõkke. Igatahes kinkis ta Pencey koolile suure hunniku plekki, meie majatiivale anti aga tema nimi. Tookord, kui meil toimus aasta esimene jalgpallimatš, sõitis ta ette oma paganama uhkes "Cadillacis", meie aga pidime tribüünile ronima ja talle lokku lööma - tähendab "hurraa!" karjuma. Järgmisel päeval pidas ta kabelis kõne, mis kestis vist küll oma kümme tundi. Kõigepealt ta ladus välja poolsada habemega nalja, et näidata, kui vahva vunts ta on. Kui tähtis nina ja puha. Siis ta hakkas meile rääkima, et kui ta on plindris või omadega puntras, ei häbene ta kunagi põlvili heita ja jumalat paluda. Ja ta ütles, et ka meie peaksime säärastel puhkudel alati jumalat paluma - talle südant puistama ja puha. Ta ütles, et me peaksime pidama Jeesust oma semuks ja sedaviisi. Ta ütles, et tema ise kõneleb Jeesusega kogu aeg, isegi siis, kui juhib autot. See lõi mind päriselt pahviks. Kujutlesin, kuidas see variserlik värdjas paneb esimese käigu sisse ja palub, et Jeesus talle rohkem laipu läkitaks."

Jerome David Salinger - "Kuristik rukkis"

* Esimene tsitaat peaaegu sõna-sõnalt kasutatud samanimelises Id Rev'i (Idiootsuse Revoulutsioon) laulus. Iga kord, kui neid lauseid loen, siis selle viisiga.
Ja antud raamatu või autori teemal ma üleüldse ei viitsi enam vaielda ka. Neist inimestest, kellega rääkinud olen Salingerist ja sellest raamatust, olen paraku ainuke olnud, kes nii poolehoidvalt suhtub...kui välja arvata üks pereliige, kelle jaoks see raamat oli vahepeal nagu piibel. "Kuristik rukkis" ja pidev Nirvana, nii depressiivne perekond oligi.