Martin Eden

• "Mul on unenälg. Mõnikord, kui mu pea unetusest tühi on, muutub surm oma une ja puhkusega mulle tõeliseks kiusatuseks ning mu ajus hakkavad kummitama Longfellow värsid.
On meri sügav, vait;
kõik tema rüpes uinub vaid;
üks samm - ning möödas ongi sõit,
veel mullid veel ja ongi kõik."

• "Pooleldi sonides hakkas ta deklameerima anonüümset luuletust, mida Brissenden oli armastanud tsiteerida. /---/ Luuletuses kordus aina värss:
Lõpu teen --
mu pill on tumm.
Laul ja mäng pea möödas vistist,
varju kombel lendu kisti
mindki seal, kus lõhnab ristik.
Lõpu teen --
mu pill on tumm.
Laulsin kord kui rästas ärgas
keset põõsast kastemärga,
nüüd olen tumm.
Olen väsind lõõritaja,
kurgus laule mul ei kaja,
möödas on mu lauluajad.
Lõpu teen --
mu pill on tumm."

• "Esimest korda mitme nädala jooksul tundis ta ennast õnnelikuna. Viimaks oli ta leidnud rohu oma piinadele. Ta võttis uuesti raamatu ja luges stantsi valjusti üle:
Liiglembest elu vastu
ning hirmust olla priid
me täname täis askust
mis tahes vaimusid,
et elu pole jäädav,
et surnud surnuks jäävad,
et kehvgi oja käänab
end kuskil mereni."

Jack London - "Martin Eden"