Tegin veidi aega tagasi ühe avastuse, mispeale hoovas deprekas kohe eriti peale...
Et kus kõik teised on ning kus peaks mina olema. Aga ma ei ole.
Ja kui ma nüüd vaatasin ja uurisin, siis ma tõesti ei kujutaks ennast ette seal.
1. Ma ei saaks hakkama.
2. Mul ei ole selleks annet (fakt, järeldus eelnenud tulemustest)
3. Mul ei ole selleks huvi/tahet
4. Ma sureks masendusse ja ahastusse
Ainus hea asi on see, et selles mõttes ma ei kahetse, et ma magistrisse isegi ei proovinud. Didn't want to.
Ja et mis see mulle tegelikult nii väga annaks...Või tegelikult, mida rohkem ma sellele mõtlen, seda segasem kõik on.
Võib-olla tegingi oma elu idiootsema teo, et magistrisse edasi ei läinud. Seega mul pole kunagi võimalik toimetaja/tõlkija tööd teha.
Ahmaeitea.
Ma tean ainult seda, et see viimase 3 kuu deprekas on mu elu kõige hullem ja lootusetum, väljapääsmatum.
Sest, eelnevalt, olenemata masenduse, meeleheite jne suurusest, olen ma ikkagi alati oma kohustuste ja asjadega hakkama saanud. Keskkoolis piisavalt edukalt (üleriigilises mõttes mitte, oma klassi mõttes), ülikoolis rahuldavalt.
Aga praegu on küll nii, et..ei ole midagi.
Ma olen omadega täiesti perses ja mingit väljapääsu ka sellest pole.
Iga päev on täpselt nii:
Ja siis, just täpselt nüüd, on tekkinud selline postitus:
Võib tunduda mage see postitus, aga nii on.
Sest minu jaoks on Eestimaa sünnipäevad olulisemad kui mu enda omad.
Ivo Linna & In Spe - Sind surmani
Ei ole üksi ükski maa
Sind surmani küll tahan
ma kalliks pidada,
mu õitsev Eesti rada,
:,: mu kaunis kodumaa! :,:
Mu Eesti vainud, jõed,
mu kuldne emakeel,
teid kõrgeks kiita tahan,
:,: ma surmatunnil veel! :,:
Kuis on su pojad vahvad,
nii vaprad, tugevad,
su tütred nagu lilled,
:,: nii õitsvad nägusad! :,:
Ja taevatuul ja päike
sind õitsel hoiavad,
su oma võim ja vägi
:,: sind vaenus varjavad! :,:
Kuid tihti siiski leian
su silmis pisaraid!
Mu Eestimaa, oh looda:
nüüd ajad muutuvad!
Meil tulevased tunnid
veel toovad kinnitust!
Käi kindlalt! Nõua õigust!
:,: aeg annab arutust! :,:
Tänane päev on olnud muhe.
Ei saanud teha midagi sellest, mida oleks tahtnud ja kavatsesin. Pole seda saanud teha juba 3 päeva...Frustratsioon koguneb...Aitab passimisest.
Samas päev otsa polnud vaba hetke.
Õuna-ploomi-koogi päev.
Ning meid on kummitanud need lood seda kõike tehes...
Viimastel päevadel on mul täpselt selline tunne. Maru tõuseb, viha tõuseb, vimm tõuseb.
No aitab. Nüüd aitab.
The Last of the Mohicans - Promentory
See on soundtrack, millest ma ei suuda olla mitte vaimustatud.
Ma pean tõdema, et olgugi, et ma olen sisuliselt sünnist saadik olnud-elanud koerte keskel, neid fännanud ning viimased 10 aastat olen saanud nendega iseseisvalt tegeleda, siis see on täielik maagia, kuidas mul EI SAA küllalt!
Vastupidi, minu vaimustus ja armastus ainult kasvab. Eriti sellel aastal.
Põhiasi on see, et ma tunnen, et minu jaoks on koer siiski kõige lähedasem ja arusaadavam (käitumise, motiivide poolest) liik. Ei taha kõlada napakalt või suurustlevalt, aga kohati ma tõesti tunnen, et ma olen rohkem koer kui inimene. Ma tunnen ennast ühena neist, kui ma olen koos nendega. Samas ma muidugi tean ja tajun, et ma olen siiski inimene, teistsugune liik ja seetõttu ei saa/või koerad minuga käituda päris nii nagu nad oma liigikaaslastega käituvad.
Igal juhul on mul veel VÄGA palju areneda ja ma peaksin ka oma koer VÄGA palju rohkem arendama ja VÄGA palju rohkem süsteemsemalt tegelema, kuid siiski. Loodan, et tulevikus ma olen hulga parem. Ma vähemalt üritan areneda. Kannatlikust, rahu, kannatlikust, rahu.
Ja ma ei ole märganud, mis ajast saadik sai nende käitumise pidev analüüsimine minu automaatreaktsiooniks. Ükskõik mida nad ei teeks, ükskõik millal, ma kogu aeg pean mõttes analüüsima: MIKS. Tuleb tõdeda, et inimeste puhul nii ei ole. Ilmselt mind lihtsalt ei huvita miks...
Kõige olulisem on see, et ma tõesti arrrrrrmastan koeri. Paterdavast põnnist saadik.
Ja see on täielik maagia, kui lihtne on andestada koerale või üldse loomale. Kõike. Mis oli, see oli.
...ja tõtt öelda on mul kopp NII ees.
No nii kõrini.
Ma lihtsalt ei jõua enam tõmmelda. Aastaid ja aastaid, kui kõik mu pingutused on asjatud. Nad ei vii kusagile, ma ei arene kusagile ja üleüldse midagi ei muutu paremaks. See ei ole tunne, vaid fakt. Kui ma kõigile neile aastatele tagasi vaatan, siis on ju see selge.
Ja mul on lihtsalt kõrini, et selle valguses mõni nagu üldse ei hinda seda, mis tal on. Ei hooli, ei hooli, ei hooli...Alati on ju parem seal, kus me ei ole. Ja kõik, mis on teistel, on ka alati parem.
Kui ma sellele paaril viimasel päeval mõelnud olen, siis see on lihtsalt närvi ajanud. Kurat küll...Ma olen siin kõikvõimalikud võimalused läbi kaalunud, millest siiani ükski pole läbi läinud..ja need, kellel on kõik see olemas, millest mina siin aastaid unistan ja puudust tunnen pidevalt...krt, nad ei oska seda üldse hinnata. Nad ei kasuta seda ära, ei väärtusta seda. Alati on teised ägedamad, ja kõik nende asjad on ägedamad, aga ei...mitte kunagi pole ägedad, huvitavad ega inspireerivad need asjad, mis on otse nina ees ja ootavad.
Vot see ongi nii ärritav ja masendav.
Unista edasi, et kunagi leiad sellise võimaluse.
Leian ma jee...
Kunagi mul polnud piisavalt julgust, aga nüüd pole ka julgusest kasu. Ilmselt mul pole lihtsalt õnne. Ei teki mingeid soodsaid kokkusattumusi või juhuseid. Ainult üks veerev ebaõnnelaviin.
Sellistel ebaõnnes püherdamiste hetkedel tekibki mul lõpuks lihtsalt täielik ükskõiksus. Vahet pole, mida ma teen, mida ma ei tee, miski ei loe, millestki kasu pole. Kõik lihtsalt läheb konkreetselt perse.
Koit Toome Mälestused
Öelge, mida tahate, ma olen nõme jah, aga mulle on see lugu alati meeldinud.
Tore halalugu.
Krt, kuidas saab nii väsinud olla. Juba õhtul vara.
I'm tired ALL the time.
Nii väsinud, et ma ei viitsi isegi kirja panna mõningaid olulisi asju.
Tahan ainult magama minna. Kohe praegu.
Oeh...
Tegelikult ma tahaks juba homme minna ühte kohta, kus käisin viimati vist 10 aastat tagasi. Ja ma olengi käinud sealkandis vaid korra, need paar päeva, mis seal viibisime.
Ei teagi, miks see tung nüüd peale tuli viimase nädala jooksul, et pean kohe tingimata sinna minema. Aga oleks väga huvitav. See on justkui killuke kunagisest kaotatud ajast. Järjekordne killuke.
Ja oh seda huumorit, nüüd kaarti vaadates selgus, et mul jäi vaid 2,5 km puudust ühest kohast, mida ma eeldasin, et peab ju kuskil seal asuma, kuid kuna ükski viit ei näidanud, arvasin ma, et ei hakka asjatult edasi rassima. Tore huumor tõesti. Samas põhjus uuesti minna.
Aga-aga, midagi kirjutan siiski, ehkki ma ei pidanud tegema seda siia.
Ühesõnaga, need väljad...
Ma mäletan veel siiani seda päeva umbes 10 või rohkemgi aastat tagasi, kui sealt tagasi väntasime. Need on tõesti ilmselt ühed Eesti tühjemad ja kõledamad väljad. Mäletan siiani seda "kõrbe" tunnet. Ei mingit inimasustust, täiesti lagedad ja tasased väljad ja see päev oli nii palav, et ilmselgelt tekkis kõrbe tunne seal kahekesi pärapõrgus koju rassides.
Aga see on seal.
Ka T.Õ kirjutas neist väljadest, kus käisin täna. Aga ma ütleksin, et see on siiski hulga leebem versioon, sest seal siiski elatakse. Maju ju oli igal pool, korralike ja ilusaid, tihedalt. Samas ka fenomenaalselt palju igasugu lagunevaid maju. Ei, mitte selliseid tavalisi metsaääre või külamaju, vaid korterelamud, tühjad, lammutamise-eelsed. Ja sealkandis on neid veelgi rohkem, täna ei näinud. Tühjad endised kauplused ja muud hooned. Otse tee kõrval.
Ja ma seisatasin korraks seal tühja endise kauplusehoone kõrval. Ja...täielik vaikus! Ainus asi, mida ma kuulsin oli mu ümber tiirlevate kärbeste sumin. Autoga sa võid sõita, aga sa näed vaid tühjust, sa ei kuule seda vaikust.
Terve tee sinnakanti sõitis must mööda vist 2 autot ja nägin üht inimest ning üht koera (kes mu poole sõna otseses mõttes tormas, aga pärast kui uuesti mööda läksin, ta ei liigutanud ka ennast koha pealt). Mõtlesin juba, et mida kuradit. Aga siis lõpuks nägin üht vanameest ühe sealse kortermaja (mis veel polnud tühi) ees ja karjad väikseid koeri (kes, imede ime! minust üldse välja ei teinud) ja pärast veel mõnd inimest ning mul tuli tee peal vastu isegi kaks tädi rattaga ja 2 noort naist lapsekärudega. Kõik vaatasid sellise pilguga, et kes see nüüd oli (eriti üks tee ääres kartulit võttev naine). Ju sealt siis võõraid jala või rattaga eriti ei liigu.
See kõik peaks olema rusuv ja eks ongi teatud määral, aga samas..selles on midagi...
Neid täiesti tasaseid välju vaadates tekkis ainus mõte: igav. Ei teki seda minu tüüpilist tahtmist minna vaatama, et kuhu need väljad lähevad ja mis on järgmise käänaku või künka taga. Ei midagi! Ühe välja taga on teine täpselt samasugune tasane ja tühi väli, kus pole mitte midagi, mitte kedagi ega isegi mitte ühtki heli.
Täielik vastand minu pühapäevasele ja eilsele vaimustusele, kui avastasin oma siinkandi lemmikpiirkonna, sest seal lihtsalt on parim maastik. Neid minivoorelaadseid pinnavorme...Samuti tühjus, aga väga tore tühjus - privaatsus, rahu ja eraldatus. Künkad ja voorekesed. Isegi siin üliigava maastikuga piirkonnas võib leiduda pärle.
Lisa Gerrard Hyperborea DEVOTION
Denez Prigent and Lisa Gerrard - An Hini A Garan
Denez Prigent & Lisa Gerrard - Gortoz A Ran - The New World
Ehk veidi "nostalgiat" minu moodi.
Ausalt öeldes ajab see mind lihtsalt naermaXD Vaatamata sellele, või just tänu sellele, et praegu on asjad kordades hullemad. Kõik see tundub köki-möki.
Nostalgia ja mälestuste/mäletamise hulluna ma otse loomulikult lisaks pildistamisele ka kirjutan. Viimased 2 kuud pole küll midagi muljetanud, talletanud eriti...Ilmselgelt..
Mõningaid noppeid:
26.11.2010
Ja ma naeran nagu mingi neetud hüään viimasel ajal./---/ Ainult seekord (eile) oli asi nii, et ma olin lihtsalt voodis paksude tekkide all nagu üks eriti masendunud tõuk oma kookonis. Ja ei saanud sealt kohe kuidagi välja, mistõttu jäi (järjekordselt) loengusse minemata. Raisk, ma vihkan oma nõrkust! Samal ajal lasi inimene mulle loendamatu hulga lugusid, alustades mitme-mitme Helgi Salloga ning lõpetades Enya ülirahustavate jõululauludega.
Ilgelt sitt hommik-lõuna olid noh. /---/
Kuid siis õnnestus tal mind sealt voodist lõpuks välja meelitada lihtsalt sellega, et lähme poodi rummijäätist ostma. Hahaa.
Ja siis ta ütles, et "Sa näed välja täpselt nagu mingi hull. Nagu sa oleksid otse hobuse alt tulnud" Nii ma siis loivasingi seal poes ringi oma unise näo ja otse-voodist-"soenguga". Tee peal enda õigustuseks ütlesin: "No aga ma olen ju boheemlane - kaltsakas ja uimane." Ja see ongi uus boheemluse definitsioon.
Kõik on selle stressi ja jumal teab mille süü. Sest ega muidu ei seisaks kahekesi mingi rasvakriidi-riiuli ees ega naeraks lihtsalt niisama nagu maniakk."
17.11.2010
"I hate this fucking university! Õääfdsäfesä!!!!
Bloody hell, ma ütlen.
Kätte on jõudnud see masenduse punkt, kus masendus on nii suur, et tekitab täielikku apaatiat. See omakorda tekitab tõelist väsimust, nii et tahaks näoli lauale kukkuda ja magama jääda. Must drink coffee! Aga mida pole, seda pole.
/---/
Perseraisk, kuidas ma ikka vihkan esseede kirjutamist. See on lihtsalt kirjeldamatu vastumeelsus /---/
Eile me kriiskasime öösel heleda häälega. Ja sodisime seinu. Täna inimene tallas veel lõuna ajal ööriideis ringi ning mina "mediteerisin" sel ajal selili voodis, jalad rätsepaasendis seinale toetatud. Krt, see on ikka tase ja mul on arengupeetus
5.12.2010
"Mis on ja mis ei ole. Seda on raske öelda, sest nii tuim pole ma juba ammu olnud./---/
Mul on viimasel ajal vist mingi väga tugev muusikavaegus, sest absoluutselt iga päev mul kummitab mingi lugu (tavaliselt veel mitu). Kõige hullem on see Helgi Sallo...Konkreetselt Tartus olles juba teist nädalat iga päev (!) ketrab mu peas "Aina kordan, aina kordan sinu nime, aina kordan..." See on isegi hullem kui budistlikud mantrad! Teed midagi ja siis märkad korraga, et ümised jälllle seda lugu."
3.12.2010
"Vaesed külmetavad ja näljased tudengid ning isegi Jumalakoja uks jääb neile suletuks. Sellist nalja ma tegin eile, kuid kõik see oli vägagi tõsi. Mina, kes ma ei külmetanud, surusin siis mõlema suletud ukse vastu oma kõrva ning kuulsin teisel pool ust imelisi helisid. Ma ei tea, mis proov seal toimus. Akendest paistis valgus.
O come, o come emmanuel,
To free your captive Israel.
That mourns in lonely exile here,
Until the Son of God appear."
25.01.2011
"Deep black hole.
"In the march of mankind, I’m gum on the pavement".
Vaadates oma eelmist postitust, on selge, et ma olen bipolaarne.
Vaadates oma nädalatagust postitust, kus ma räägin, et pean oma asjad ära tegema ja siis võin nädala pärast logeleda ning arvestades seda, et seis on peaaegu täpselt sama, siis on selge, et
ma olen kogu maailma jõledaim saast
ja üleüldse kõike sedahttp://www.youtube.com/watch?v=JFY4amEjDBw "
...avaldamast õnnitlusi ühele mu suurele lemmikule tänasel päeval.
Helgi Salllooo!!!:)
Ja ei ütlekski midagi muud nende videote ja muusika kohta, kui seda sama, mis 27ndal mail.
Ajastu hõng.
Ma ei saa midagi parata, et kuulates vanavanemate (ja vanemate) nostalgilisi mälestusjutte nõukaaegadest ja ka muudest aegadest, tekib tunne, et oleks tahtnud ise ka sel ajal elada hoopiski...Ja päriselt, neid jutte kuulates tundubki, et siis oli kõik parem ja toredam. Hoolimata kõigest.
Mulle meeldib nostalgia. Väga palju. Liigagi palju?
Kõige rohkem mulle meeldivad 60ndad, 70ndad, 50ndad...
Ja ma tunnen üha suuremat sümpaatiat kõige selle vastu. Selline tunne tekib kohati, et ma oleks nagu ise sel ajal elanud. Võimalik, et ma oleks nendesse aegadesse palju paremini sobinud.
Laul, mida ma olen ikka ülivaimustunult kuulanud.
Helgi Sallo - Olematu laul
Seda konkreetset lugu kuulasin ja nautisin ma juba palju aastaid tagasi, siis kui ma olin 13-15.
Ilmselgelt olen ma noor pensionär, vähemalt nii ma olen alates 13ndast eluaastast tundnud.
Helgi Sallo & Kalju Terasmaa - Sulle kõik nüüd ütlen
Appiii! Tartus millalgi sügisel oli aeg, mil mul päevade viisi see lugu peas mängis vahetpidamata. Laula hommikul, laula lõunal, laula õhtul. See hakkas juba hulluks ajama.
Aina kordan, aina kordan, aina kordan sinu nime...
Vahel võib Raadio 2-st väga muhedaid asju kuulda.
Näiteks see lugu, millest mul õnnestus kuulda vaid mõned lõpusekundid, kuid suur smile juba kerkis näkku.
Rival Sons - Only One
Issand, kuidas ma mõtlesin ja mõtlesin praegu.
See viis oli niivõrd tuttav, et ma olin 100% kindel, et ma tean seda viisi kuskilt nii ülihästi, olen seda miljon korda kuulnud...ja juurdlesin, mis ma juurdlesin, jõudsin järeldusele, et tean seda mingist koolisõiduvideost.
Ja üles ma ta leidsingi:
ANKY VAN GRUNSVEN - WEG2006 Freestyle Final
Vahel võib see ikka nii häiriv ja näriv olla, kuidas ma kuulen mingeid meloodiaid ja see hakkab NII vaevama, et mis pagana lugu see nüüd oli ja kus see oli.
Isegi ülituntud lugudele on raske nö nime anda vahel, kui need on puhtalt instrumentaalselt mängitud.
On 3 muusikalist kooslust/inimest, kes mind lihtsalt lakkamatult vaimustada suudavad:
* Lisa Gerrard * Dead Can Dance * Sigur Rós
Ja ma ütlen: minu jaoks on Lisa ja Dead Can Dance'i muusika lihtsalt teisest maailmast. Peab olema. Täiesti uskumatu, kuidas on üldse võimalik sellise asjana jõuda.
Jätte kõrvale vestluse laadis (enam-vähem nii, täpselt ei mäleta)
A: "Issand, mis asi see veel on? Kui ma sellist asja kogu aeg kuulaks, siis ma läheks hulluks" B: "See on kõige parem muusika ever. Ma kuulan seda pidevalt."
...siis ma arvan, et üldjoontes nad mulle masendavalt ei mõju (v.a mõned lood), vaid tõsiselt! Nad on tõsised. Ja nagunii enamuse jaoks on nad masendavad, kuid minu jaoks mitte. Tõsidus! Ja ilus tumedus. Lihtsalt imeilus! Tõsidus on siiski põhimärksõna. Ma tunnen, et ma tüürin järjest rohkem ja järjest suurema tõsiduse poole. Jah, see on ju nii masendav, eks ole...Või siis mitte. Mulle meeldib tõsidus. Mitte kuiviklikkus, täielik huumoripuudus vms. Vaid see, kui ei tehta mingeid üleliigseid lollakaid vaimukusi. Kui räägitakse, nii nagu asi on, kui kõik on konkreetne, lühike ja tõene. Ja ma tean, et ma vist tüürin liiga palju sinna igasugusest rõõmust välja pigistatud moraalijüngerluse poole. Aga ma ei tea. Ehk siiski mitte...
Pealegi, pühendumusel on tõsine nägu. Jajaa, võib öelda, et millegi nautimine tekitab rõõmu ja naeru, aga minu kujutluses tõelise pühendumusega midagi tehes, on see siiski tõsine ja kõikehõlmav keskendumine mitte maniakaalne naeratus.
Mis iganes..ma ei tea, mida ma siin üldse ajan või öelda tahan.
Dead Can Dance - Severance
Dead Can Dance- Xavier
Ja siin maailmas on üks inimene, kellega, ma arvan, ma võiks olla kui hingesugulane. Erinev, kuid siiski sarnane. Ma ei tea temast palju, olen lugenud, mis teda iseloomustab. Huvid iseloomustavad palju, VÄGA palju. Ja ma lihtsalt vaatan talle otsa ja ma tunnen, et ta on SEE. Alates esimesest sekundist, mil teda nägin. See on ainulaadne. Ühegi teise inimesega pole kunagi nii olnud. Mul on tunne nagu ma vaataksin iseendale otsa. Nagu ta teaks must kõike. Nagu mina teaks temast kõike. Nagu ma tunneks teda. Ja tal on isegi samasugune naeratus kui mul. Mingi pidev kaval muie ja kummaline pilk silmades, mis paneb mind iga kord mõtlema, et mida ta küll naerab ja mõtleb seal. Aga ma ei ole nüüd teda ammu näinud.
Kuid nagunii on see mu naiivne kujutlus. Tegelikkuses mõjub lihtsalt see tema kummaline ja 100% vastupandamatu, erakordne ning ligitõmbav isiksus.
Kui ma kuulan Dead Can Dance'i siis ma näen/tunnen teda. Tema ongi Dead Can Dance. Osaliselt. Inimene, kes on nii deadcandance, ei saagi olla muud, kui uskumatult erakordne, sügav ja nii väljaspool siinset maailma. Muidugi on selline suurepärane hiilgavus mulle kättesaamatu. Ma tahaksin teda ka päriselt tunda. Aga siis ma oleks täiesti kadunud. Täiesti! Omadega segi. Ja tegelikkuses ei ole ma kõik need viimased korrad suutnud talle otsa vaadata. Ma vahin maha või mööda ja süda väriseb sees. Sest kui ma ka pilgu tõstan, siis ta vaatab oma superkavala ilmega mulle otse näkku. Tegelikult on tema intelligentsus lausa hirmutav.
Öö mõjub - ma peksan täiesti segast! Ilmselgelt olen ma selle blogi sisust täiesti kõrvale kaldunud.
