maru

Blood Axis - Electricity



Viimastel päevadel on mul täpselt selline tunne. Maru tõuseb, viha tõuseb, vimm tõuseb.

No aitab. Nüüd aitab.

The Last of the Mohicans - Promentory


See on soundtrack, millest ma ei suuda olla mitte vaimustatud.



Ma pean tõdema, et olgugi, et ma olen sisuliselt sünnist saadik olnud-elanud koerte keskel, neid fännanud ning viimased 10 aastat olen saanud nendega iseseisvalt tegeleda, siis see on täielik maagia, kuidas mul EI SAA küllalt!
Vastupidi, minu vaimustus ja armastus ainult kasvab. Eriti sellel aastal.

Põhiasi on see, et ma tunnen, et minu jaoks on koer siiski kõige lähedasem ja arusaadavam (käitumise, motiivide poolest) liik. Ei taha kõlada napakalt või suurustlevalt, aga kohati ma tõesti tunnen, et ma olen rohkem koer kui inimene. Ma tunnen ennast ühena neist, kui ma olen koos nendega. Samas ma muidugi tean ja tajun, et ma olen siiski inimene, teistsugune liik ja seetõttu ei saa/või koerad minuga käituda päris nii nagu nad oma liigikaaslastega käituvad.

Igal juhul on mul veel VÄGA palju areneda ja ma peaksin ka oma koer VÄGA palju rohkem arendama ja VÄGA palju rohkem süsteemsemalt tegelema, kuid siiski. Loodan, et tulevikus ma olen hulga parem. Ma vähemalt üritan areneda. Kannatlikust, rahu, kannatlikust, rahu.
Ja ma ei ole märganud, mis ajast saadik sai nende käitumise pidev analüüsimine minu automaatreaktsiooniks. Ükskõik mida nad ei teeks, ükskõik millal, ma kogu aeg pean mõttes analüüsima: MIKS. Tuleb tõdeda, et inimeste puhul nii ei ole. Ilmselt mind lihtsalt ei huvita miks...



Kõige olulisem on see, et ma tõesti arrrrrrmastan koeri. Paterdavast põnnist saadik.

Ja see on täielik maagia, kui lihtne on andestada koerale või üldse loomale. Kõike. Mis oli, see oli.

Koerad on võrratud!