Tegin veidi aega tagasi ühe avastuse, mispeale hoovas deprekas kohe eriti peale...
Et kus kõik teised on ning kus peaks mina olema. Aga ma ei ole.
Ja kui ma nüüd vaatasin ja uurisin, siis ma tõesti ei kujutaks ennast ette seal.
1. Ma ei saaks hakkama.
2. Mul ei ole selleks annet (fakt, järeldus eelnenud tulemustest)
3. Mul ei ole selleks huvi/tahet
4. Ma sureks masendusse ja ahastusse
Ainus hea asi on see, et selles mõttes ma ei kahetse, et ma magistrisse isegi ei proovinud. Didn't want to.
Ja et mis see mulle tegelikult nii väga annaks...Või tegelikult, mida rohkem ma sellele mõtlen, seda segasem kõik on.
Võib-olla tegingi oma elu idiootsema teo, et magistrisse edasi ei läinud. Seega mul pole kunagi võimalik toimetaja/tõlkija tööd teha.
Ahmaeitea.
Ma tean ainult seda, et see viimase 3 kuu deprekas on mu elu kõige hullem ja lootusetum, väljapääsmatum.
Sest, eelnevalt, olenemata masenduse, meeleheite jne suurusest, olen ma ikkagi alati oma kohustuste ja asjadega hakkama saanud. Keskkoolis piisavalt edukalt (üleriigilises mõttes mitte, oma klassi mõttes), ülikoolis rahuldavalt.
Aga praegu on küll nii, et..ei ole midagi.
Ma olen omadega täiesti perses ja mingit väljapääsu ka sellest pole.
Iga päev on täpselt nii:
Ja siis, just täpselt nüüd, on tekkinud selline postitus:
http://suslikute-uus-meremaa.blogspot.com/2011/08/sonumitooja-ja-telefonikone.html
No comments:
Post a Comment