Showing posts with label Eesti kirjandus. Show all posts
Showing posts with label Eesti kirjandus. Show all posts

Thursday, June 7, 2012

Purpurne surm

                                                                                                  (R. Vjatkin)


„Käsin pöörata purjeka sadamasse. Must melanhoolia laskub alla. Kurbus kui niiske udupilv matab mind enesesse. Ma ei tea isegi, mis on juhtunud minuga. Nad on söönud mu rõõmu ning armastuse. Kõik illusioonid varisesid kokku kui hunnik tuhka. Kõik on petlikkus, kõik on toorus, kõik on vastik ning igav. Pole midagi ilusat ning püsivat, sest kõik on müüdav ning läheb hallitama, olgu see naine või juust.“


August Gailit - "Purpurne surm"

Sunday, March 11, 2012

liikumatu sajajalgne

This Mortal Coil - Another Day


„Kord tahtnud ämblik sajajalgsele kätte maksta, kes tema võrgu rikkunud. Ämblik öelnud sajajalgsele: „Minu meelest oled sa putukatest kõige arukam ja targem, keda ma maailmas näinud olen.“ Sajajalgne oli väga meelitatud ja päris selgitust. „Kõige rohkem imetlen ma sinu tarkust viisis, kuidas sa oma rohkeid jalgu tarvitad. Sa paned ühe jala kindlalt ette, siis teise, kolmanda, neljanda, viienda, kuuenda jne. Milline arukas mõistus peab sul olema, et su rohked jalad sul kunagi segamini ei lähe! Et sa ei kõhkle ega pane kogemata esimese jala järele kolmandat, kolmanda järele kuuendat, kaheksandat. Milline tarkus – alati õieti oma samme seada!“ Tõepoolest. Sellele polnud sajajalgne ise tulnud. Ta hakkas ämbliku sõnade üle järele mõtlema, püüdis jalgu õigesse järjekorda seada – ega saanud enam paigast!

Võib-olla olen ka mina niisugune sajajalgne, kes on hakanud järele mõtlema pärast seda kui üle poole elueast on mõtlemata edasi siblitud ja nüüd ei saa enam edasi ega tagasi. Ma pean õppima oma jalgu uuesti tarvitama. Aga Sina ega keegi teine ei saa mind selle juures aidata.“

Gert Helbemäe "Elamata elu"

üks ilus jõulupilt

"Paks lumi oli maas, taevas särasid tähed ja vaikust katkestas ainult lume krudin jõuluvana pisut lohisevate sammude all. Tähis taevas oli pea kohal, ta ei tundnudki nagu enam raske koti rõhumist ja ärevuski vaibus tunde all, nagu tajuks ta igavikku. Barakist hakkas äkki kostma "Püha öö, õnnistud öö". Juba võis eraldada laste nägusid ja palju väikesi sõrmi, mis näitasid temale - kummalisele vanale mehele, kes üksinda, raske kotiga seljas, neile seal soojas, valgustatud ruumis võis tunduda kui kusagilt lumeväljade ja tähistaeva piirimailt välja ilmununa. See tee üle välja oleks võinud palju pikem olla, palju pikem..."

Gert Helbemäe - "Elamata elu"

The Christmas Song - David Choi, Inch Chua & IYCA.

Wednesday, August 18, 2010

Õnnepalu

• "Ma vaatan meid ja mõtlen, kas keegi on õnnelik. Miks räägitakse õnnest. Ma ei saa sellest üldse aru. Mismoodi see välja näeks: õnnelik inimene? Kas ta hõljuks pool meetrit maapinnast kõrgemal nagu vesinikku täis puhutud õhupall, kunagi maha laskumata?
Rõõm ja mure käivad käsikäes. Pill tuleb pika ilu peale. Õnnetus ei hüüa tulles. Ei, siin on midagi viga. Õnn ei saa olla piisav põhjus elamiseks. Kas ma oleksin õnnelik, kui ma oskaksin risti ette lüüa ja kummardaksin seal rütmiliselt maani, seal, kuldses kumas, laulvas pominas, mis uniseks teeb? Jumal oleks minuga rahul ja kingiks mulle vastutasuks õnne."

• "Me pole üksi mitte sellepärat, et meil pole kedagi. Kellelgi pole kedagi. Üksi on need, kes jooksevad iseenda seina vastu. Kes arvavad, et kõik teised on seal seina taga õnnes ja vendluses koos, et tarvitseb vaid sellest läbi pääseda ja sa oledki nende hulgas, jagad nende rõõmuleiba..."

Emil Tode - "Printsess"

Ohvrilaev

• "Ütlesin siis, et kool ei tohi olla kasvuhoone, kuhu värsket õhku väljast sisse ei tule...ja lisasin, et me võime ise ka niimoodi hermeetiliseks muutuda."

• "Aga mis jätab hinge tühjaks...Kõige mõistuslik lahkamine - kuis ma vihkan seda! Me lööme mõistusega surnuks kõik selle, mis inimeses on suurt, loovat ja mõistmatut. Sokrates on üks neist, kes oma loogikaga..."
"Seal te jälle eksite...Ta lahkas, aga hoidus lõppjäreldustest!"
"Sest et lõpp-järelduses seisis ta ometi mitte millegi ees..."
"Või tunnetuse ees, et teadmatuse tunnistamine on teadmise algus."

• "Ta sulges akna ja meenutas, et Isebel oli kord öelnud, et talle on Sokrates mingi Jumala aseaine, ning otsustas hakata lugema "oma piiblit" - Platoni Sokratese dialooge, Sokratese kõnet kohtu ees, teatud kohta sealt, kui ta juba oli surma mõistetud. Ta leidis otsitud koha ja luges: "Aga kui surm on kõikide tunnetuste puudumine, nagu selle puhkus, kelle und ei katkesta ükski unenägu, siis on see suurepärane eelis. Sest kui inimesel on valida selle öö vahel, mil ta magas nii sügavalt, et ta isegi und ei näinud, ja võrdleb sellega kõiki teisi öid ja päevi oma elus ja peab siis ütlema, mitu päeva ja ööd oma elus on ta kasutanud meeldivamalt kui seda ööd, siis ma mõtlen, et harilik inimene, isegi suur kuningas ise, leiab, et neid on teistega võrreldes hõlpsam loendada. Kui see on surma loomus, siis loen ma seda võiduks. Sest siis tundub, et igavik pole muud kui üksainus öö. /---/Aga kui surm on ainult retk teise paika ja rahva usk on õige, et seal on kõik need, kes on surnud, mis võiks siis veel paremat olla, minu kohtunikud?" luges ta edasi. "Kas ei vääri selline retk ettevõtmist, mille lõpus, teises maailmas, meie oleme vabad nendest iseendid kohtunikeks nimetanuist ja leiame õigeid kohtunikke, keda öeldakse seal üleval istuvat?"

Gert Helbemäe - "Ohvrilaev"

* Üks olulisemaid raamatuid mu jaoks, millest sain ma küll tükk aega pärast esmakordset lugemist aru..

Kaugver

• "Meie ei kohtu enam ealeski. Mitte kuskil. Peale mälestuste. Ja needki on nagu lapsepõlv, mis üha enam ja enam mähkub pehmesse unustamise uttu. Iga mööduv päev sööb ühe killukese neist mälestustest, kuni ma lõpuks mäletan ainult seda, et Sa olid. Ja paari enam-vähem elavat pildikest meie elust, mis aegapidi omandavad ka pigem legendaarse kui tõese väärtuse. See on trööstitu. Ah, surnud, kui te teaksite, kui palju elavad ennast teie pärast vaevavad, te ärkaksite vist uuesti üles."

• "Ka see on demagoogia, sõnad, sõnad, sõnad. Ka see, kui me hakkame nüüd järsku kõiges iseennast süüdistama, taome endale vastu rinda, raputame tuhka pähe. Kas niisugune süüdistamine on läbinisti aus? Me ütleme: see on enesekriitika. Aga kas me pole sealjuures ise täiesti teadlikud, et enesekriitika on parim ning tõhusaim kaitse võimalike rünnakute vastu?/---/Mida rohkem sa ennast piitsutad, seda vähem hoope saad teistelt - sa võtad neilt relvad."

• "Kui kõik need poisid oleksid vabaduses ja käiksid normaalkoolis, mis saaks siis normaalkoolidest? Pahed on neetult nakkavad, ühiskond peab ennast kaitsma, nakkusekandjad isoleerima."

Raimond Kaugver - "Kas ema südant tunned sa?"

Eduard Vilde

• "Kas sa tahad siis, et peaksin surema? - Mõtle ikka, kes olen mina ja kes oli too lapsuke! Tütre saame jälle, Annake!"

"Jumala tahe"

Pisuhänd

• Piibeleht: "Ent viljaait on mul üten - ehk soovid? (Hoiab seemnetasku lahti)

• Sander: "Need kraabi maha, vennas! Kraabi neid niipalju maha kui vähegi saad! - Mõistad isegi: ma tahaksin "akadeemiale" meeldida."

• "Mis on kirjanikul linnaga tegemist! Mis kunstiväärilist ainet saab ta linnast! Keda huvitab linnainimese madal hingeelu! /---/ Kirjanik peab jääma külasse, kulla mees! Ainult parsil elab luule, ainult vommil sigib suur idee, kõik meie omapärasus on laudas ja aganikus!"

Eduard Vilde - "Pisuhänd"

Tuesday, August 17, 2010

August Gailit

• "Ent samal hetkel hakkab hobukastani ladvas kägu kukkuma. Neenu Moor on üllatusest rabatud - kägu otse akna all, kas see ei tähenda peatset surma ja hukatust? Isegi Eneken jääb hetkeks seisatama ning vaatab - siiapoole- kuid ta pole sugugi ehmunud, ta silmad vaid naeravad kelmikalt, ime küll! /---/ Neenu Moors astub nüüd puu alla ja silmitseb, ent nähes latva liikuvat on tal selge, mis linnuga tal tegemist. "Ekke, roni alla!" hüüab ta pahuralt."

"Ekke Moor"

• "Ütle mulle, armas Tralla, kes õpetas sind vaatama nii armsasti kõõrdi? Kas sa ei õpetaks ka mulle, see on nii kena!"

"Toomas Nipernaadi"

• "Inimesed on nagu nisuväli: ühed kõrred kasvavad kõrgele ja nende pead on rasketest teradest lookas, teised jäävad kängu ja nad karjuksid tigedusest, kui nad oleksid inimesed."

"Leegitsev süda" (kirjanikult lugejale)

• "Ei, pagana pihta, kui pole teda tunnustanud Taavet Rabaraud oma pere ja taluga, siis ei saa teda tunnustada ka rahvas, nõnda on asjad. Ning kirjutagu nood näljarotid seal ajalehes, mida tahavad, see ei tähenda midagi, see ei muuda asja. Ronivere peremees Taavet Rabaraud on tunnustuse vastu - ja lõpp selle asjaga!"

"Leegitsev süda"

* Ilmselgelt oli Nipernaadi üks uskumatult nõme töll, sest ta kogu aeg ainult mõnitas ja oli muidu üks vastik mees...
Ei saa miskit parata, kuid Gailit on siiani üks mu lemmikumaid Eesti autoreid. Tegelikult ongi lemmikuim.

Tammsaare

•„..poeg Villu lamas ristseliti keset savipõrandat püss nagu truu seltsimees kõrval“

(Anton Hansen Tammsaare – „Kõrboja peremees“)

• "Varandus seisab tõele lähemal kui vaesus."

"Tõde ja õigus" (I)

Lasteraamatutest

• „Kui kuningatütar printsi arguse pärast häbenema peab, siis on küll parem igaveseks klaaskirstu lebama jääda, mürgitatud õun kurgus“
(Silvia Rannamaa – „Kasuema“)


• „Mumuu vaatas usaldavalt ja kartuseta talle näkku ja liputas kergelt saba. Gerassim pööras näo kõrvale, pigistas silmad kinni ja laskis käed lahti...Ta ei kuulnud midagi, ei kukkuva Mumuu lühikest vingatust, ei rasket veelaksatust“
(Ivan Turgenev – „Mumuu“)