„Käsin pöörata
purjeka sadamasse. Must melanhoolia laskub alla. Kurbus kui niiske udupilv
matab mind enesesse. Ma ei tea isegi, mis on juhtunud minuga. Nad on söönud mu
rõõmu ning armastuse. Kõik illusioonid varisesid kokku kui hunnik tuhka. Kõik
on petlikkus, kõik on toorus, kõik on vastik ning igav. Pole midagi ilusat ning
püsivat, sest kõik on müüdav ning läheb hallitama, olgu see naine või juust.“
August Gailit - "Purpurne surm"
No comments:
Post a Comment