Terve see nädal ja eriti paar viimast päeva on taas mingi paine peal totaalselt.
Isegi õhtuses kuldvalguses istudes, jooksvaid lapsi vaadates ja kandlemuusikat kuulates läksid mõtted sellele. Või õigemini, seda enam läksid ja seda kurvemaks läks...Nii kahju hakkas, et....ja see jube kaastunne valdas mind terve päeva, kuid see on nii olnud juba kuid.
Käies eile sealsamas, kus ma viimati olingi täpselt 2 kuud tagasi, võisin tõdeda, et kõik on täpselt sama... Peaaegu korduspostitus sellele, mis on tehtud 22. aprill.
Kattus ka see, et:
"the sun was very bright today"
Kõik sama...hulluksajav kaastunne ja asjaolu, et ma ei saa mitte midagi teha.
"Kunagi tahtsin, et mul oleks jumalik käsi, millega ma siis lihtsalt puudutusest kõik valu ära võtaks ning alles jääks vaid rahu.
Praegu ma tunnen, et ma tahaksin jumalikku väge, mida ma lihtsalt kiirgaksin peale ning tekiks üks suur-suur üdini hea, võimas ja soojendav, rahustav valgus, millest keegi kuritahtlik läbi ei pääseks. Sellele, kes seal keset valgust seisab, jääks vaid head ja rahulikud tunded ning mõtted.
Need jumalikud aktid oleks suunatud muidugi kellelegi teisele, mitte mulle endale.
Yes, this is compassion...
Kuid ma ei saa mitte midagi teha..."
Ühel kuldvalgusega õhtul ringi käies hakkas mu peas äkki kummitama üks meloodia...Pärast seda, kui olin vaadanud liblikaid, põrnikaid, lilli...ja valgeid roose ning kuulnud lindude tasast laulu ja tuulekella õrna kõlisemist ning mõelnud, et...kuidas sa küll suudad seal betooni keskel olla, tule vaata ja kuula seda kõik...aga ei....
Üritasin tükk aega meenutada, mis meloodia see on ja lõpuks mulle meenus..."Whisper of a Thrill":
Johann Johannsson - Sun's Gone Dim
A Last Reading - Becoming Jane Soundtrack - Adrian Johnston
No comments:
Post a Comment