tühjad väljad

Krt, kuidas saab nii väsinud olla. Juba õhtul vara.
I'm tired ALL the time.

Nii väsinud, et ma ei viitsi isegi kirja panna mõningaid olulisi asju.
Tahan ainult magama minna. Kohe praegu.

Oeh...

Tegelikult ma tahaks juba homme minna ühte kohta, kus käisin viimati vist 10 aastat tagasi. Ja ma olengi käinud sealkandis vaid korra, need paar päeva, mis seal viibisime.
Ei teagi, miks see tung nüüd peale tuli viimase nädala jooksul, et pean kohe tingimata sinna minema. Aga oleks väga huvitav. See on justkui killuke kunagisest kaotatud ajast. Järjekordne killuke.

Ja oh seda huumorit, nüüd kaarti vaadates selgus, et mul jäi vaid 2,5 km puudust ühest kohast, mida ma eeldasin, et peab ju kuskil seal asuma, kuid kuna ükski viit ei näidanud, arvasin ma, et ei hakka asjatult edasi rassima. Tore huumor tõesti. Samas põhjus uuesti minna.

Aga-aga, midagi kirjutan siiski, ehkki ma ei pidanud tegema seda siia.

Ühesõnaga, need väljad...
Ma mäletan veel siiani seda päeva umbes 10 või rohkemgi aastat tagasi, kui sealt tagasi väntasime. Need on tõesti ilmselt ühed Eesti tühjemad ja kõledamad väljad. Mäletan siiani seda "kõrbe" tunnet. Ei mingit inimasustust, täiesti lagedad ja tasased väljad ja see päev oli nii palav, et ilmselgelt tekkis kõrbe tunne seal kahekesi pärapõrgus koju rassides.

Aga see on seal.

Ka T.Õ kirjutas neist väljadest, kus käisin täna. Aga ma ütleksin, et see on siiski hulga leebem versioon, sest seal siiski elatakse. Maju ju oli igal pool, korralike ja ilusaid, tihedalt. Samas ka fenomenaalselt palju igasugu lagunevaid maju. Ei, mitte selliseid tavalisi metsaääre või külamaju, vaid korterelamud, tühjad, lammutamise-eelsed. Ja sealkandis on neid veelgi rohkem, täna ei näinud. Tühjad endised kauplused ja muud hooned. Otse tee kõrval.

Ja ma seisatasin korraks seal tühja endise kauplusehoone kõrval. Ja...täielik vaikus! Ainus asi, mida ma kuulsin oli mu ümber tiirlevate kärbeste sumin. Autoga sa võid sõita, aga sa näed vaid tühjust, sa ei kuule seda vaikust.
Terve tee sinnakanti sõitis must mööda vist 2 autot ja nägin üht inimest ning üht koera (kes mu poole sõna otseses mõttes tormas, aga pärast kui uuesti mööda läksin, ta ei liigutanud ka ennast koha pealt). Mõtlesin juba, et mida kuradit. Aga siis lõpuks nägin üht vanameest ühe sealse kortermaja (mis veel polnud tühi) ees ja karjad väikseid koeri (kes, imede ime! minust üldse välja ei teinud) ja pärast veel mõnd inimest ning mul tuli tee peal vastu isegi kaks tädi rattaga ja 2 noort naist lapsekärudega. Kõik vaatasid sellise pilguga, et kes see nüüd oli (eriti üks tee ääres kartulit võttev naine). Ju sealt siis võõraid jala või rattaga eriti ei liigu.

See kõik peaks olema rusuv ja eks ongi teatud määral, aga samas..selles on midagi...

Neid täiesti tasaseid välju vaadates tekkis ainus mõte: igav. Ei teki seda minu tüüpilist tahtmist minna vaatama, et kuhu need väljad lähevad ja mis on järgmise käänaku või künka taga. Ei midagi! Ühe välja taga on teine täpselt samasugune tasane ja tühi väli, kus pole mitte midagi, mitte kedagi ega isegi mitte ühtki heli.

Täielik vastand minu pühapäevasele ja eilsele vaimustusele, kui avastasin oma siinkandi lemmikpiirkonna, sest seal lihtsalt on parim maastik. Neid minivoorelaadseid pinnavorme...Samuti tühjus, aga väga tore tühjus - privaatsus, rahu ja eraldatus. Künkad ja voorekesed. Isegi siin üliigava maastikuga piirkonnas võib leiduda pärle.

Lisa Gerrard Hyperborea DEVOTION


Denez Prigent and Lisa Gerrard - An Hini A Garan


Denez Prigent & Lisa Gerrard - Gortoz A Ran - The New World