...ja tõtt öelda on mul kopp NII ees.
No nii kõrini.
Ma lihtsalt ei jõua enam tõmmelda. Aastaid ja aastaid, kui kõik mu pingutused on asjatud. Nad ei vii kusagile, ma ei arene kusagile ja üleüldse midagi ei muutu paremaks. See ei ole tunne, vaid fakt. Kui ma kõigile neile aastatele tagasi vaatan, siis on ju see selge.
Ja mul on lihtsalt kõrini, et selle valguses mõni nagu üldse ei hinda seda, mis tal on. Ei hooli, ei hooli, ei hooli...Alati on ju parem seal, kus me ei ole. Ja kõik, mis on teistel, on ka alati parem.
Kui ma sellele paaril viimasel päeval mõelnud olen, siis see on lihtsalt närvi ajanud. Kurat küll...Ma olen siin kõikvõimalikud võimalused läbi kaalunud, millest siiani ükski pole läbi läinud..ja need, kellel on kõik see olemas, millest mina siin aastaid unistan ja puudust tunnen pidevalt...krt, nad ei oska seda üldse hinnata. Nad ei kasuta seda ära, ei väärtusta seda. Alati on teised ägedamad, ja kõik nende asjad on ägedamad, aga ei...mitte kunagi pole ägedad, huvitavad ega inspireerivad need asjad, mis on otse nina ees ja ootavad.
Vot see ongi nii ärritav ja masendav.
Unista edasi, et kunagi leiad sellise võimaluse.
Leian ma jee...
Kunagi mul polnud piisavalt julgust, aga nüüd pole ka julgusest kasu. Ilmselt mul pole lihtsalt õnne. Ei teki mingeid soodsaid kokkusattumusi või juhuseid. Ainult üks veerev ebaõnnelaviin.
Sellistel ebaõnnes püherdamiste hetkedel tekibki mul lõpuks lihtsalt täielik ükskõiksus. Vahet pole, mida ma teen, mida ma ei tee, miski ei loe, millestki kasu pole. Kõik lihtsalt läheb konkreetselt perse.
Koit Toome Mälestused
Öelge, mida tahate, ma olen nõme jah, aga mulle on see lugu alati meeldinud.
Tore halalugu.
No comments:
Post a Comment