Ma vist hakkan joonistama...
Seda ma mõtlen juba 3 aastat, aga ei ole eriti tegudeni jõudnud.
Nii läheb, kui kaob ära see hetkes olemine (kui 4 tundi joonistamist möödub sõna otseses mõttes nagu 5 minutit) ja asemele tuleb tulemus, tulemus ja veelkord tulemus.
Tulemusele orienteeritus, mistõttu mõtled ainult sellele, et tahaks võimalikult kiiresti valmis saada, et näha, mis välja tuleb.
Ilmselgelt kaotasin ma nii motivatsiooni ja joonistamisrõõmu.
Kuid on idee. Hea küll, neid on ikka väga mitu, aga miski vajab väljapääsu.
Maania, maania...
Hea küll, maaniat pole. Ma olen juba paar aastat ilma maania(te)ta. Lõpuks hakkab väga imelik ja tühi.
Mis teha, olen selline superpassionate inimene järelikult. Pean maanitsema, ainult siis tunnen, et elan. Ainult siis on entusiasm ja hullumeelne fanatism. Paistabki igati hullumeelsena ja lausa hirmutavalt entusiastliku ja ülevoolava, jumaldava ja põhjalikuna, aga-aga...
No comments:
Post a Comment