Luulet Sinu süles hardunult mul soov on kuulda. Alati kui kurb või rõõmus olen ma, soov on kuulda. Tuleb keegi, lausub oma laule, valusaid ning helli. Sinu süles kuulata neid tahan, kodumaa.
Tänane päev on olnud muusikateraapia, niivõrd-kuivõrd. Hommikul trepist alla astudes kuulsin prantsuskeelset versiooni ABBA loost "The Winner Takes it All"
Suusatada reggae/rocksteady saatel. Üsna naljakas.
"100% degeneratsiooni. Ma olen rohkem surnud kui iial varem. Ma ei tea, mida ma teen, sest aeg läheb ja läheb...Elamine see igatahes pole. Pettumus ja tülpimus x100. Pole enam midagi oodata, loota, uskuda. Järjest hullemaks läheb ning ma ei tee ka pea midagi, et asja parandada. Sest ma ei usu. I don't give a fuck.
Varsti olen nagu need inimesed mu ümber tõmbavad ja tõmbavad oma seriaale filme toast väljuda ei taha stress-õgivad loengutes käia ei viitsi õues käia ei viitsi ennast liigutada ei viitsi või käivad toast tuppa ütlevad kui igav neil on vedelevad diivanil teleka ees kuigi magavad juba ammu räägivad telefoniga tunde päevas
Kuna see on nii kuradi hirmus, siis vähemalt see hoiab mind tegutsemas, paneb vähegi ennast sundima."
Aprill 2010
"Ja ülikool....järjest hullemaks läheb. Täna tabasin end mõttelt, et jään oma ülikoolikaaslastega võrreldes nii lolliks. Üleüldse, ma olengi loll. Üldse süveneda ei suuda ega aru ei saa. Ja mind ei huvita ega paelu see kooliteema enam üldse. Milleks ma seda võimalikult kõrget „rank’i“ taga ajangi, mis see mulle annab?? Täpselt samad tunded ning küsimused olid mul ka aasta tagasi, siis nad algasidki.. Aga metsa see kõik."
See kõlab nagu muusika, mis minu uduses peas pidevalt vaikimisi mängib. Udu mu peas. Hõljuv mina...Ma ei ole pea kunagi Kohal. Irdumine reaalsusest. See lugu tuletas mulle meelde, et nägin unes midagi. Mida, ei mäleta, aga midagi meeldivat. Ja kindlasti mitte reaalset. Tüüpiline hõljumine.
Küll saad siis sa vaita olla, küll saad siis sa vaita olla, kui saad alla musta mulla, kui saad alla musta mulla valge laudade vahele, valge laudade vahele, kena kirstu keske'elle, kena kirstu keske'elle.
Küll saad siis sa vaita olla, küll saad siis sa vaita olla, kui saad alla musta mulla, kui saad alla musta mulla valge laudade vahele, valge laudade vahele, kena kirstu keske'elle, kena kirstu keske'elle.
Laula, laula, suukene, laula, laula, suukene, liigu, linnu keelekene, liigu, linnu keelekene.
Küüniliselt vaadates on kogu see uue aasta ekstaas muidugi naeruväärne ja tobe. Midagi ju reaalselt ei muutu. Aga eestlastele on see aasta kõige tähtsam sündmus. Igal aastal sama ekstaas justkui tulev aasta oleks täielik paradiis. Ma ei mäleta, millal viimati ma sellist joviaalsust tundsin. Vist lapsena. Või 5 aastat tagasi, Champs-Élysées'l, kaerajaani vaadates ja energiaringi tehes? Who knows...
Minul on uut aastat vastu võttes alati selline tunne, nagu see laul tekitab. Täpselt samasugune tunne. See ongi minu iga uue aasta soundtrack.
Kuigi jah...ma kahtlustan, et aasta 2011 on küll mu senise elu kõige sitem aasta. Isegi 2008, 2007, 2009, 2010 pole nii hullud olnud. Kui nüüd järgi mõelda siis alates 2007ndast alates ongi rasked aastad olnud. Või tegelikult lausa alates 2004ndast. Kriis kriisi otsa - kaua võib?
Ja noh, umbes poolteist aastat on olnud tunne justkui oleks mingi needus peale. Ebaõnne laviin. Ja surmateema kummitab absoluutselt igal pool.
Mul on aastast 2011 meenutada vaid üks positiivne asjaolu. Lühike periood. Muidugi mitmeid meeldivaid väikseid sündmusi ka.
Otherwise, just sad. Sad, sad, just like the song.
ABBA - The Winner Takes It All
I don't wanna talk About the things we've gone through Though it's hurting me Now it's history I've played all my cards And that's what you've done too Nothing more to say No more ace to play
The winner takes it all The loser's standing small Beside the victory That's a destiny
I was in your arms Thinking I belonged there I figured it made sense Building me a fence Building me a home Thinking I'd be strong there But I was a fool Playing by the rules
The gods may throw a dice Their minds as cold as ice And someone way down here Loses someone dear The winner takes it all The loser has to fall It's simple and it's plain Why should I complain.
But tell me does she kiss Like I used to kiss you? Does it feel the same When she calls your name? Somewhere deep inside You must know I miss you But what can I say Rules must be obeyed
The judges will decide The likes of me abide Spectators of the show Always stay in love The game is on again A lover or a friend A big thing or a small The winner takes it all
I don't wanna talk If it makes you feel sad And I understand You've come to shake my hand I apologize If it makes you feel bad Seeing me so tense No self-confidence But you see The winner takes it all The winner takes it all...
Natuke rõõmsamalt ja lõpu-aegselt..või -järgselt.
Abba - Thank You For The Music
Kuid - kaua võib? Üleeile, kui siin jälle halasin, siis teadlikult kuulasin mõningaid intervjuusid ja mul oli õigus - tuju läks kohe heaks.
Igalt poolt tuleb mingeid mõtteterasid, olgugi et ma ei näi neist õppivat...
Selleks, et saada edukaks, ongi ebaõnnestumised vajalikud, kuna tundub, et suur edu ja õppimine ning üldse head asjad tulevadki kriisidejärgselt. Absoluutne vaesus, kliiniline depressioon, peost suhu elamine. Ma ei ole veel päris seal. Kuid tuimus, absoluutne uskmatus, et midagi võiks kunagi paremaks minna - I have been there. Üldjuhul tundub mulle, et isegi, kui napilt surmasuust pääseksin, ma ei hakkaks ikkagi Elama...
Oh, kuidas ma imetlen selliseid inimesi, kes on pimedusest valgusesse tulnud.
Fear of failure and doing nothing is the rock bottom. But at the same time, it's liberating because...what do you have to lose?
What do I have to lose? Nothing. I have nothing. Therefore, I have nothing to lose.
Jah..kurb sellegipoolest, nagu see laul.
I'm the biggest loser and scum of the Earth. Ja, jah, ma tean, et ma olen seda kõike ainult sellepärast, et ma ise nii usun ja arvan.
But I'm hopeless because I see no point in all of this. No motivation. I only know one thing that could give me motivation and meaning in life. And of course, I don't have it. Never had. All these years, still nothing.
Halan edasi. Lõpmatult. Kui tahaks eriti suur luuser olla, siis võiks praegu pimedas kuskile pudeliga puu alla omaette kõikuma ja laulma minna. Seda ma olen teinud ja peakski tegema ka nüüd (okei, puu all pole laulnud, kuid sellegipoolest). Aga ei tee. Kahjuks pole kuud väljas, muidu laulaks talle. Röögiks "aaaa-aaaaaaa...laaaa-laaaaa" kuu poole ja vehiks pudeliga. Hilarious! Iseenese naeruväärsuse üle on alati kõige naljakam naerda.
God, I'm pathetic.
See on küll kõige paljulubavam uus-aasta meeleolu tõepoolest XD. Hahaa. Ma ei muutu ka kunagi...
I have lost everything. Nothing left. Jeee!!!
Aga jah, 2012, draakoni-aasta, maailmalõpu-aasta. Kõik, milles mina peaksin lausa õitsema. Dear Dragon, bring me some doom. Ha-haa...
Indeed, peaks end täis jooma. Viimane kord jääbki enam kui aasta taha, kui ma lubasin, et ma enam kunagi alkoholi ei kuritarvita. Krt, kui ma vaid selle terve pudeli martinit siia jätnud oleks, siis-siis...Jälle omaette tantsisklema reggae saatel nagu kunagi? Või peaga vastu maad kummardama (tipptase). Kuskil pubis diivanitel aeleda ju ei saa...It was fun. Pathetic and fun. Jajaa, lohista mind koju, ma olen liiga kuradi hale...Püherdada oma naeruväärsuses ja haleduses. Ja isegi see oli parem kui lihtsalt vaikselt halada. Vist... Püsikunded. Püsiaeleja. Püsikukkuja. Rõveromantik. Rõvekirglik. Muusikamunk. Verbaalmaniakk.
What the FUCK is wrong with me??!!
No-no, I'm not depressed now. It's FUCKING sad and funny at the same time.
See on lihtsalt nii sisse kujunenud, see tobe hõllandus. Kui ma oleksin sõjas ja sõdur, siis sel ajal, kui teised paugutaksid ja sõdiksid, siis mina istuksin kuskil puu all, pudel käes ja laulaks "The winner takes it alll....the winner takes it alll..." Halaks, jooks ja laulaks. Olenemata sõjast, paukudest ja üleüldisest mäsust.