we weep

Ryuichi Sakamoto - Little Buddha


AAAAArgh...
Jälle fucking depressed.

Aprill 2011:

"100% degeneratsiooni. Ma olen rohkem surnud kui iial varem. Ma ei tea, mida ma teen, sest aeg läheb ja läheb...Elamine see igatahes pole.
Pettumus ja tülpimus x100. Pole enam midagi oodata, loota, uskuda. Järjest hullemaks läheb ning ma ei tee ka pea midagi, et asja parandada. Sest ma ei usu. I don't give a fuck.

Varsti olen nagu
need inimesed
mu ümber
tõmbavad ja tõmbavad
oma seriaale
filme
toast väljuda ei taha
stress-õgivad
loengutes käia ei viitsi
õues käia ei viitsi
ennast liigutada
ei viitsi
või
käivad toast tuppa
ütlevad
kui igav neil on
vedelevad diivanil
teleka ees
kuigi magavad
juba ammu
räägivad telefoniga
tunde päevas

Kuna see on nii kuradi hirmus, siis vähemalt see hoiab mind tegutsemas, paneb vähegi ennast sundima."

Aprill 2010

"Ja ülikool....järjest hullemaks läheb. Täna tabasin end mõttelt, et jään oma ülikoolikaaslastega võrreldes nii lolliks. Üleüldse, ma olengi loll. Üldse süveneda ei suuda ega aru ei saa.
Ja mind ei huvita ega paelu see kooliteema enam üldse.
Milleks ma seda võimalikult kõrget „rank’i“ taga ajangi, mis see mulle annab?? Täpselt samad tunded ning küsimused olid mul ka aasta tagasi, siis nad algasidki..
Aga metsa see kõik."