the winner takes it all

Küüniliselt vaadates on kogu see uue aasta ekstaas muidugi naeruväärne ja tobe. Midagi ju reaalselt ei muutu. Aga eestlastele on see aasta kõige tähtsam sündmus. Igal aastal sama ekstaas justkui tulev aasta oleks täielik paradiis.
Ma ei mäleta, millal viimati ma sellist joviaalsust tundsin. Vist lapsena. Või 5 aastat tagasi, Champs-Élysées'l, kaerajaani vaadates ja energiaringi tehes? Who knows...

Minul on uut aastat vastu võttes alati selline tunne, nagu see laul tekitab. Täpselt samasugune tunne. See ongi minu iga uue aasta soundtrack.

Kuigi jah...ma kahtlustan, et aasta 2011 on küll mu senise elu kõige sitem aasta. Isegi 2008, 2007, 2009, 2010 pole nii hullud olnud. Kui nüüd järgi mõelda siis alates 2007ndast alates ongi rasked aastad olnud. Või tegelikult lausa alates 2004ndast. Kriis kriisi otsa - kaua võib?

Ja noh, umbes poolteist aastat on olnud tunne justkui oleks mingi needus peale. Ebaõnne laviin. Ja surmateema kummitab absoluutselt igal pool.

Mul on aastast 2011 meenutada vaid üks positiivne asjaolu. Lühike periood.
Muidugi mitmeid meeldivaid väikseid sündmusi ka.

Otherwise, just sad. Sad, sad, just like the song.

ABBA - The Winner Takes It All


I don't wanna talk
About the things we've gone through
Though it's hurting me
Now it's history
I've played all my cards
And that's what you've done too
Nothing more to say
No more ace to play

The winner takes it all
The loser's standing small
Beside the victory
That's a destiny

I was in your arms
Thinking I belonged there
I figured it made sense
Building me a fence
Building me a home
Thinking I'd be strong there
But I was a fool
Playing by the rules

The gods may throw a dice
Their minds as cold as ice
And someone way down here
Loses someone dear
The winner takes it all
The loser has to fall
It's simple and it's plain
Why should I complain.

But tell me does she kiss
Like I used to kiss you?
Does it feel the same
When she calls your name?
Somewhere deep inside
You must know I miss you
But what can I say
Rules must be obeyed

The judges will decide
The likes of me abide
Spectators of the show
Always stay in love
The game is on again
A lover or a friend
A big thing or a small
The winner takes it all

I don't wanna talk
If it makes you feel sad
And I understand
You've come to shake my hand
I apologize
If it makes you feel bad
Seeing me so tense
No self-confidence
But you see
The winner takes it all
The winner takes it all...

Natuke rõõmsamalt ja lõpu-aegselt..või -järgselt.

Abba - Thank You For The Music


Kuid - kaua võib?
Üleeile, kui siin jälle halasin, siis teadlikult kuulasin mõningaid intervjuusid ja mul oli õigus - tuju läks kohe heaks.

Igalt poolt tuleb mingeid mõtteterasid, olgugi et ma ei näi neist õppivat...

Selleks, et saada edukaks, ongi ebaõnnestumised vajalikud, kuna tundub, et suur edu ja õppimine ning üldse head asjad tulevadki kriisidejärgselt. Absoluutne vaesus, kliiniline depressioon, peost suhu elamine. Ma ei ole veel päris seal. Kuid tuimus, absoluutne uskmatus, et midagi võiks kunagi paremaks minna - I have been there. Üldjuhul tundub mulle, et isegi, kui napilt surmasuust pääseksin, ma ei hakkaks ikkagi Elama...

Oh, kuidas ma imetlen selliseid inimesi, kes on pimedusest valgusesse tulnud.

Fear of failure and doing nothing is the rock bottom. But at the same time, it's liberating because...what do you have to lose?

What do I have to lose?
Nothing.
I have nothing. Therefore, I have nothing to lose.

Jah..kurb sellegipoolest, nagu see laul.

I'm the biggest loser and scum of the Earth.
Ja, jah, ma tean, et ma olen seda kõike ainult sellepärast, et ma ise nii usun ja arvan.

But I'm hopeless because I see no point in all of this. No motivation.
I only know one thing that could give me motivation and meaning in life. And of course, I don't have it. Never had. All these years, still nothing.

Halan edasi. Lõpmatult. Kui tahaks eriti suur luuser olla, siis võiks praegu pimedas kuskile pudeliga puu alla omaette kõikuma ja laulma minna. Seda ma olen teinud ja peakski tegema ka nüüd (okei, puu all pole laulnud, kuid sellegipoolest). Aga ei tee. Kahjuks pole kuud väljas, muidu laulaks talle. Röögiks "aaaa-aaaaaaa...laaaa-laaaaa" kuu poole ja vehiks pudeliga. Hilarious! Iseenese naeruväärsuse üle on alati kõige naljakam naerda.

God, I'm pathetic.

See on küll kõige paljulubavam uus-aasta meeleolu tõepoolest XD. Hahaa. Ma ei muutu ka kunagi...

I have lost everything. Nothing left. Jeee!!!

Aga jah, 2012, draakoni-aasta, maailmalõpu-aasta. Kõik, milles mina peaksin lausa õitsema. Dear Dragon, bring me some doom. Ha-haa...

Indeed, peaks end täis jooma. Viimane kord jääbki enam kui aasta taha, kui ma lubasin, et ma enam kunagi alkoholi ei kuritarvita. Krt, kui ma vaid selle terve pudeli martinit siia jätnud oleks, siis-siis...Jälle omaette tantsisklema reggae saatel nagu kunagi? Või peaga vastu maad kummardama (tipptase). Kuskil pubis diivanitel aeleda ju ei saa...It was fun. Pathetic and fun. Jajaa, lohista mind koju, ma olen liiga kuradi hale...Püherdada oma naeruväärsuses ja haleduses. Ja isegi see oli parem kui lihtsalt vaikselt halada. Vist...
Püsikunded. Püsiaeleja. Püsikukkuja. Rõveromantik. Rõvekirglik. Muusikamunk. Verbaalmaniakk.

What the FUCK is wrong with me??!!

No-no, I'm not depressed now. It's FUCKING sad and funny at the same time.

See on lihtsalt nii sisse kujunenud, see tobe hõllandus.
Kui ma oleksin sõjas ja sõdur, siis sel ajal, kui teised paugutaksid ja sõdiksid, siis mina istuksin kuskil puu all, pudel käes ja laulaks "The winner takes it alll....the winner takes it alll..." Halaks, jooks ja laulaks. Olenemata sõjast, paukudest ja üleüldisest mäsust.

Indeed, I'm a dreamer.

Get a grip!