meenutusi aastatagusest ajast

Mitte seda ei igatse ma praegu, lihtsalt meenutan.

Lihtsalt võin öelda, et vähemalt viimased 3 aastat olen ma veebruaris-märtsis täpselt samasugune. Meeleseisund on täpselt sama..ja ma loen reisiraamatuid.
Jah, ka praegu. No wonder. Ning eesti kirjandust loen samuti.
Jah, Helbemäe jälle. No wonder. Kui eelmine oli "Ainult ajutiseks", siis nüüd on "Elamata elu". "Ohvrilaeva" pole vist 2 aastat lugenud...

Ja tsiteerin jälle iseennast.

26.03.11
"It is. SO beautiful...Kõik on.
Sain eile oma aasta võimsaima/ilusaima elamuse. Keset liustikulaadset välja arktiliselt tugeva ja külma tuulega, kuldse päikseloojanguga ning voogava pinnatuisuga, mis liikus mu poole tohutu kiirusega nagu merelaine."

24.03.11
"Eskapism on totaalne.
Elan raamatutes ja seiklustes, mis on leidnud aset kõikjal mujal kui Eestis, kui tavapärases argipäevas. Või siis elan kaasa samasugusele skisoid'ile nagu ma ise.

Kevad tuleb. I can feel it...
Tulgu kiiremini, rsk. Tahan, et lumi juba ometi ära sulaks. Et oleks lagedad väljad ja palju-palju vett."

18.03.11
"Virvendan ühest meeleolust teise. Täpselt nagu Eesti ilm.
Kevad ikka vist tuleb, sest paanika väheneb nagu ka unetus.
Ilus on (..kuni hetkeni, mil saan taas vastu pead ja jalgu)"

16.03.11
"Tead, sa peaksid oma kribamisenergia fokusseerima pärisromaani kribamisse. Sellisesse, kus on põhjamaiselt karm ja nõiduslik loodus, mererannal kappavad suksud ning igal sammul kohtad jalustrabavate põselohkude, romantilise naeratuse ja pikkade lõngadega kuumi kutte."

Muhahahaaa...

11.03.11
"I can

Tean suurepäraselt, kui vaimuhaige mulje see labiilne virvendamine jätab.

Ma olengi rahutu virvendaja. Siis, kui ma pole rahul/s. Ja rahus olen ma vaid suvel.

Tunnen jälle inspiratsiooni, motivatsiooni.
/---/
"Õnne alustala on lihtne: ise sepistad oma tuleviku. Ise pead saavutama sisemise rahu, ise leidma energia. Keegi teine ei saa aidata. Oled iseenda jumal!"

"Inimesel peab olema palju aega – vaja on ju lugeda, kõndida ja vaadata ning nautida, kogeda, tunda. Elu ei tohi olla kiire läbikõnd, kus ainult peab ja kästakse ning kus puudub vabadus ise otsustada."

06.03.11
"Ma olen välja surnud.
Vegeteeriv zombie.
Ma ei saa aru, mis toimub. Ennekõike MIKS toimub.
Ei suuda vihastadagi. Ikka see apaatia.

Kõige rohkem vihkan ma seda, et see ülimalt ebakindel ja pessimistlik hoiak rikubki ära igasugused võimalused edule."

Max Richter - Sarajevo


02.03.11
"Alaväärsuskompleks sõidab täiega sisse. Ja minu mina "leegib hirmsa ajuga preeriasse".
Taaskord tekib küsimus, mis on perse ülivõrre.
Kõige persemad meeleolud."

24.04.11
"Inimesed üritaks mulle justkui elu sisse puhuda. Asjatu üritus, ma ütlen.
Huuhuu! Hehee! Juhhuhhuuu!
Lahe! Tore! Vinge! Äge! Mine! Tee!

My ass..Ei huvita. Vaatan tuimalt seda entusiasmi ning üldse ei kõiguta.
Tahan vaid, et mind rahule jäetaks."

21.04.11
"Kulgesin bussis maalt linna. Üle lagedate ja tuhmide aprilliväljade täis vett ja hanesid.
Bussis kõlas Mari Kalkuni "Vilu öö".

Vilu öö on kui ma uinun,
kaste langeb üle jalge.
Kui ma puudutusest ärkan
on mu ümber soe ja valge.

Linnast paistis aknast sinine jõgi. Tuul vingus, kõik nagises ja mürises. Tuul keerutas prahti.

On kevad. Ma ei taha õppida.
Tahan rahu ja vaikust, privaatsust."

Just, aprilli igatsen! Või õigemini aprill pani mind asju igatsema praegu. Täpsemalt siiski pani veebruari lõpp mind asju igatsema...

02.04.11
"Varsti olen nagu
need inimesed
mu ümber
tõmbavad ja tõmbavad
oma seriaale
filme
toast väljuda ei taha
stress-õgivad
loengutes käia ei viitsi
õues käia ei viitsi
ennast liigutada
ei viitsi
või
käivad toast tuppa
ütlevad
kui igav neil on
vedelevad diivanil
teleka ees
kuigi magavad
juba ammu
räägivad telefoniga
tunde päevas"

Mis seal salata, olen viimasel ajal ka ise filme tõmmanud...Aga viimased 2 ei pannud enam üldse süvenema. Nii et parem mitte tükk aega mitte midagi vaadata.
Sest kevad tuleb. Ühest küljest ma kohe üldse ei salli seda, sest siis ma hakkan nügelema-kügelema ega suuda enam absoluutselt mitte millessegi süveneda, keskenduda ega üldse mitte millegi asjalikuga tegeleda. Keskendumisvõime on sama suur kui 5-aastasel lapsel. Rahutus pulbitseb sees. Arrrgh. Rääkimata sellest, et suvel olen ma täiesti lootusetu alati. Mitte mingisugust ajutööd teha ei suuda, kohe üldse mitte. Heal juhul suudan end sundida 2 raamatut läbi lugema selle ajaga...kuidagi viisi.

Mis ma siis teen?
Käin, uitan, tuiskan, sõidan ringi vaatan, kuidas vesi vuliseb, rohi kõigub tuules, lind siristab jne. Hahaa. Päriselt ka, kahjuks...Ja kuulan hõljuvat muusikat ning unelen. Ohjah.

PULL YOURSELF TOGETHER!!! GOD DAMN IT! KAUA VÕIB!