varielu

Vaiko Eplik - Varielu


Taaskord suurepärane, ei ole midagi öelda.

Kui palju sagedamini kasutataks sümfoonilist saadet mitte klassikalise muusika esitajate poolt, siis ma oleks üliõnnes. (jee, see lause on nii suurepäraselt ladus ja eestipärane)

Luuletus on ka lihtsalt suurepärane, meelolukas ja võluv.

Mul keha ei ole, kuid hommikul tõuseb mu vari.
Tema tumedad sõõrmed kobavad ust.
Ta puhtaks küürib rohu kastene hari,
kuid valgeks vari ei saa. Ta ikka on tohutu must.

Siis pikapeale kaob kastese hommiku uudus
ja piidleb mu varju päikese põletav pilk.
Nüüd närbub mu vari kui taim, kellel veest
on puudus, või vaevleb kui lootsikus siputav silk.

Ent õhtul, kui kraavides krooksuvad konnad kooris,
mu vari saab juurde jõudu ja reipust uut.
Siis aga, kui orud on päikeseloojaku looris,
asub mu vari kartmatult ootama kuud.

Üle sinise plangu tõuseb punane kuu,
aias hämaralt naerab kõrvitsakari.
ning kõrvitsate vahel pleegivad mu luud.
Mu keha on kõdunud. Alles on vari.

See vari on suur ja pehme kui samet.
Ukse-esiselt sirutub planguni ta.
Nii ere on punane kuu. Ta kiirte hame
piirab mu varju üle taeva ja maa.