Täna on olnud kummaline päev nagu viimati oli möödunud pühapäeval. Kui eile oli üle pika aja tõeliselt õõnes ja vastik, masendav tunne, nii et ma kirjutasin "give me faith", siis...it was given.
Eile hilisõhtul naersin lugedes seda, kuidas Breivik poolalasti kuskil Norra tihedas ja ämblikuvõrguses metsas 5 tundi järjest auku kaevas, et oma "armour'it" maha matta (nii varjas kahtlaseid esemeid ema eest, kellega koos elas) Samal ajal vaevles sääskede käes, janus ja palavuses. Noh, täna enam ei tundunud see üldse nii naljakas, kui ise sama kaua kaevama pidin, kuigi õnneks polnud sääski. Naersin, et mingi mustanahalise puuvillakorjaja tunne tekkis. Hiljem oli veelgi naljakam uimaselt poes liibates ühes depressiivses Eesti väikses kohas, kui hakkas kõlama seesamune laul. Kuid poest väljudes tabas mind eriti kummaline ja veider tunne, kui hakkasid kõlama kirikukellad ja oli nii vaikne ja inimtühi. Täpselt selline tunne tekkis, nagu oleks mingi suurlinna vaikses ääreosas või siis kuskil väikelinnas...ja kirikukellad kajavad. Igal juhul mitte Eestis, vaid kuskil...mujal.
Eile kuulasin enne magama minekut korduvalt seda lugu nagu mantrat.
Eri Sugai - Rakuen
No comments:
Post a Comment