drawing

In progress. Parempoolne lõuaosa ja huul on mööda, kuna printer on nii kehv, et muudab kõik hulga tumedamaks. Seega pole fotol vajalikul määral detaile näha nii nagu arvutis.

In progress vol 2. Selles seisus juba pool aastat, sest polegi viitsinud rohkem kui ühe korra seda joonistada.

Ja tegelikult on mul veel üks poolik töö. Mis teha, motivatsiooni/viitsimist pole, arvestades seda, et 3 aastat oli täielikku pausi. Varem joonistasin kõik pildid maniakaalse õhinaga tavaliselt 2 päevaga valmis.

Tegin endale lõpuks portfolio, kui seda saab nii nimetada. Lihtsalt pildid kile vahele, et kvaliteet ei halveneks.

Ja...olenemata sellest, et ma olen totaalne (sala/kapi)emo, siis inimeste emotsioonipuhangud, paanika- ning hüsteeriaarmastus, võimetus asjadesse kainelt suhtuda ja arutleda ajavad mind lihtsalt naerma.

Olen seda nii palju kogenud, et olenemata sellest, kui emotsioonitu ja kainelt kalkuleeritud on jutt, siis vastuseks tuleb ikka rida emotsionaalseid tatipritsimisi. Hilarious, once again.

Jah, ma tean, et ma tegelen ise ka kõige sellega (paanika, hüsteeria, emotsemine jne), aga üldiselt vaid oma peas ja iseendale suunatud kirjutistes (nagu see blogigi). Muidu ma olen kõige tuimem persoon ever, eriti viimased 4 aastat. Ehk siis kellegi kahtlus, et ma olen mingi avarii üle elanud, kuna see seletaks, miks mul pole mingeid "inimlikke tundeid", mis pidid teatud ajuosa nihkumisega ära kaduma. Haha, ma ei või. Asja iroonilisus seisneb selles, millise olukorra peale ta seda mulle ütles aastaid tagasi, samas, kui mõned kuud tagasi tegi ta ise sama asja ja palju-palju hullemini.

Pole midagi teha, inimesed, kel pole mingit enesevalitsust ja kes korraldavad suurejoonelisi seebioopereid naeruväärsetest asjadest, kaotavad minu jaoks igasuguse väärikuse.