golden words in the white world...

"When you are in light, everything will follow you. But when you enter dark, even your own shadow will not follow you."

Just seda ülalolevat mõtet olen ma muuhulgas viimasel ajal veeretanud, tegelikult mõlemat kahte.

Pärast eilse postituse kirjutamist muutus seal kirjeldatud tunne veel intensiivsemaks, kuna pidin lisaks veel täpselt sobiva probleemiga tegelema...Tulemuseks oli see, et meeleolu oli õhtuks peaaegu leinalik.

Täna oli juba tunduvalt parem, kuid siiski ma mõtlen intensiivselt...ehk siis: where's the way out.

Mu alateadvus kõneleb minuga taas intensiivselt. Pärast kõiki neid paari viimase päeva emotsioone ja mõtteid sain vastavasisulise unenäo, mis pani mind mõtlema, et võib-olla ma ikkagi olen midagi kaotanud...Unenägu, selles ja 2 viimast päeva reaalelus valitsevad emotsioonid rääkisid selget keelt...Kõndis järjekordne inimene läbi mu unenäo, nagu ka keegi teine sellele eelneval ööl...Aga seekord polnud tegemist süümepiina-, vaid igatsusunenägudega...Üldjuhul, kui näen mingeid väga tugevate emotsioonidega ning realistlikke unenägusid, siis ongi tegu ühega neist. Süütunne ja igatsus vist ongi põhiasjad, mis mind mu unenägudes kummitavad, mis paneb mõtlema, et...

Jumal räägib vist minuga läbi mu unenägude...


Minu ainuke tõeliselt intensiivne, lõpmatult kummitav ja järelejätmatu tunne on igatsus...


Ma ei tea, kus ma olen, aga igatahes mitte selles maailmas. Ma pole kunagi Kohal. See ongi asjaolu, mis mind alati elus hoiab - eskapism. Tegelikult on see ilmselt ka üks asjadest, mis ei lase mul Elama hakata...Alati ma põgenen oma pähe, kujutlustesse...Ükskõik kui hall on argipäev, seal on alati värvikad lood. Nagu neis ülimalt reaalsena tunduvates ja intensiivse emotsiooniga unenägudes. Seal on alati Elu. Minu hullus peas, minu roosadest õhulossidest koosnevas eeterlikus peas on alati Elu...

Need järgnevad on kõik kuldsed sõnad...Et mulle need tegelikult kohale jõuaksid, võttis nähtavasti aasta aega...Nagu ka arusaamine, et ma pole siiani astunud ühtegi sammu ligemale nende asjade täitmisele, mis  ma järgnevate sõnade autori jaoks paberile kirja panin...

"Sa oled praegu ilmselt üsna "blank face"-iga vaatamas seda sõnumit ja üleüldse veebis nagu tuim ja tundetu puutükk. Ent sisemiselt pole sa tühi. No-no, seespool toimub arusaamatuse möll ja segaduse keeristorm, saan ma õigesti aru?
Oled passiivne. Ja istud ja lamad ja.. lihtsalt vegeteerid. Ussikeste jaoks. Sest kõik, mis su ümber on, nõuab täiuslikkust. Seega oled täiuslik failure."

"Sa võtad end kokku ja siis teed ühe sammu. Hirmutava sammu! See oli jube! Aga sa said hakkama! No ja siis vaatad ümberringi - ahh, kõik jooksevad ja hüppavad juba. Sina alles sammud. Vähe veel - nad küsivad ka: "Miks sa ei jookse? Mida sa seisad? Pane ajama!"
Asi ongi selles, et inimesed ei võrdle iseend sinuga. Nad mõtlevad iseenda maailmaks ja võrdlevad maailma sinuga. Nad ei kujuta ette, et tema ja sinu erinevused-sarnasused, katsumused ja edusammud, vaid KÕIGI edu vs sinu väike samm."

"Fear of failure. Läbikukkumise hirm. Kas sa juba pole läbi kukkunud? Tunne on ju niisugune, nagu oleksid vajunud koos põrandaga keldrisse. See on põhi. Jah on võimalik veel enam põhja vajuda - asendada tegevusetu passiivsus ja enda unistustel tammumine aktiivse enesehävitusega. Sealt edasi on ainus tee - tee ussisöödaks.
Sina pole veel nii kaugel. Mina olen sellest august välja astumas, kobamisi ja pimedas, ent ma näen juba esimesi valguskiiri. Oeh, valgus on üks asi mida organism ju vajab - olgu see päikeselt või õnnetundest.
Ja ma kuulen sind kohe selja taga. Ma tundsin veidi aega tagasi end lootusetuna ja õnnetuna, segaduses ja.. Ja selline tunne oli, et roniks tekikotti ja hakkaks suvalises suunas vehkima, sest ma ei osanud ega julgenud enda energiat millelegi rakendada. Ma raiskasin enda elu. Elasin oma aega tühja.
Mulle tundub, et sa oled sama kaugel, kus ma toona olin. Sul puudub fookus. Maailm on üks paras udukogu. Ja ei oska valida suunda, sest sul pole aimugi, mis seal ees on."

"Ma küll vajusin auku, sest ma ei uskunud, et teisiti on võimalik. Ma arvasin, et kõik, kes on päriselt õnnelikud, jõudsid sinna seda teed mööda, nagu kõik tuupurid, ärihaid, töönarkomaanid jt. Ma arvasin valesti. Need ühes päevas elavad inimesed on õnnetud, aga tõeliselt õnnelikud ei raiska oma päeva lootusele, et järgmisel päeval saavad nad edukaks ja õnnelikuks.
Nad kasutavad iga oma hetke, iga oma päeva elamiseks. Sest järgmist päeva ei pruugi tulla. Ja kui tuleb, siis on nad õnnelikud. Nüüd ja kohe!"

"Aitäh,..., see aeg, mille ma kulutasin masetsemisele - kogu see aasta - see oli väärtuslik. Ma ei võrdle seda mineviku väärtuslike hetkedega. Ma võrdlen seda võimalusega, mida ma ei taha. 2010 sügis-talv ja 2011 on aeg, mil sina aitasid mul end pimedas keldris püsti tõusta ja näha, et kelder pole ainus koht, kus elada ja olla. Tänud!"

"Õnne kohta olen ma ühtteist õppinud enda vaba aasta jooksul täis proovimisi ja tohutult feilimisi. Ma pole vist oma eelneva elu jooksul NII palju feilinud kui nüüd! /---/ Ühesõnaga - ma proovisin, ma feilisin, ma proovisin, ma feilisin. Üks teise otsa hunnikusse. Ja mida ma nüüd teen? Ma olen õnnelik. Sest ma andsin endale pärast iga feili võimaluse õppida. Olgu see siis kõik eelnevad 19 aastat või selle ühe aasta feilid - ma rahunesin maha, mõistsin, miks ma kardan ja mis on mu hirmud, sain aru, mille poole hinge tõmbab, kuulasin, mida soovib mu keha füüsiliselt, vaimselt kui ka sotsiaalselt. Mängisin peas tulevikuvõimalusi läbi ja küsisin endalt, kas mulle meeldiks see.
Nüüd ma tean, mida ma vajan - nii arengus, tegevustes kui ka suhetes."

"Alustamine on raske, sest tee unistuseni on MEGApikk. Ja tundub, et see tee läheb vales suunas kah veel."

Jälle üks pala, mille saatel saab hästi oma roosadesse õhulossidesse põgeneda...
Hõljun järjekordselt kuskil väga suurejooneliste (emotsionaalsete) maastikega maailmas ja mida ma näen ei ole üldsegi mitte see, mis aknast ja kuhu tahes vaadates tegelikult paistab...
Sellele on lihtne seletus, ma olen hikikomori.
.

Soundtrack - Pride and Prejudice - Your Hands Are Cold

Nüüd ma saan vist aru, miks mu kaastunne nende suhtes nii määratu tugev oli ja on siiani..Ma nägin, mis oli see, mida nad kaotasid ja nüüd ma mõistan, et ma vist ise olen vähemalt osaliselt sama kaotanud....