Fragile. Vulnerable.
Mingi kurbus. Mingi igatsus.
Kõik on nii kehvasti. Miski ei näi paremuse poole liikuvat, hoopis vastupidi. Jamad kuhjuvad üle pea.
This shit will never end. Täiesti uskumatu lihtsalt...
I've lost everything.
Eskapism on tore, aga...kui sellest väljuda, kui tabab rida äratundmishetki, siis näed täpselt, kus sa oled...
ehk siis mitte kusagil.
We Bought A Zoo Soundtrack | 12 | Whole Made Of Pieces
Selle muusikapala saatel on hea valutada, igatseda, halada...
Eriti pärast avastamist, et isegi inimesed, kes on justkui kaelani sitas, on tegelikult paremas seisus kui mina...või vähemalt nad olid paremas seisus kui mina.
Neil oli vähemalt midagi kaotada.
Nad kaotasid midagi.
Aga mitte mina...
Kui ma ütlen (juba viimased paar aastat), et ma olen kõik kaotanud, siis ma tegelikult ei ole...sest polnudki midagi kaotada...
My hands are empty...
Ma olen vaene, igas mõttes.
Ei masendus, vaid mingi lakkamatu valu (ja sentimentaalsus) on mind vallutanud viimasel ajal, mu üle täielikult võimust võtnud...
Ehk siis mind kummitab viimasel ajal taas intensiivselt kaastunne. Naeruväärne, aga ma halan/"valutan" teiste kaotuste, kurbuse ja valu pärast, mitte enda näruse elu tõttu. Nii valutangi pea iga päev, et ei suuda kohe olla...
Sama hullumeelne kaastunne ja valu nagu tookord, kui pidin istuma ja vaatama kedagi...kuidagi..olemas ja rääkimas.
No comments:
Post a Comment